Reportaaž otse rajalt: mida näitas Tartu maratoni kontrollvõistlus?

Seal olid kahes-kolmes reas võtnud tihedalt koha sisse kooliealised suusapoisid ja -tüdrukud, tõrjudes täisealised – need, kellest enamik neist mööda sõidaks – halastamatult tahapoole.

Lemeksi suusasarja viienda etapi peakohtunik Kukk nägi, et noorsugu on liiga varakult võistlusärevusse sattunud. Kärsitumad noist kogunesid stardijoone taha juba neli-viis minutit enne lähet. Nagu oleks tegemist Tartu maratoniga, kus iga suusatäis maad on enne stardipauku võitlemist väärt.

Selle kohta Kukk nentiski: kooliealised põletavad varakult närvienergiat, nii et kärsalõhn üleval.

Osa energiat ilmselt põleski ära, sest ette nad pärast stardipauku ka kohe jäid. Kilomeetrise nn Lauri ringi kogu jõepoolne paun kulus selleks, et nende vahelt mööda laveerida. Alles siis, kui rada pööras Tähtvere spordipargist üle Emajõe äärde viiva autotee dendroparki, sai hakata vabamalt sõitma, ilma et oleks pidanud siia-sinna nõeluma. Kuid siiski mitte liiga vabalt. Tempo, mille eespool olijad sisse lükkasid, oleks võinud kiirem olla. Nende taga oli liiga kerge, nagu oleksid jalutuskäigul.

Dendropargi ringi esimesel laskumisel sai ettepoole nihkutud. Hooldemees Jaanus Kunts oli oma harjadega veerand tundi enne starti kiirkorras imet teinud. Miskit ainet tõmbas ta samuti paar jutti suuskade alla, aga mida, ei ma seda uurinud – vahet pole, minu asi on sõita, mitte määrdeinete nimesid küsida. Pärast tunnistas Kunts, et mulle sai hiljuti Hawaii Expressis kivilihvitud auguga Fischerite alla ainult poolik variant võrreldes nendega, kellele ta jõudis teha täieliku suuskade ettevalmistuse.

Kuntsi töö oli nii hea, et teisel laskumisel pidin lausa püsti tõusma, et eesmisele mitte selga sõita. Kõrvale astuda polnud tark, sest seal libises värskel niiskel lumel viletsamini. Järgnenud pikal vasakkaarel püüdsin välisküljelt positsiooni parandada, kui ühtäkki märkasin, et stardist paremini minema saanud Sille Rell, endine kolleeg Postimehest, oli rajale prantsatanud. Sedasi jäi ta otse ette minu vasakul käel mulle vastupanu osutanud noorele suusatajale. Ilmselt toimus seal kokkupõrge, mida võib oletada kostnud kiljatustest. Õnnega pooleks suutsin Relli paremast suusast, mis mulle rajal risti ette libises, nii üle sõita, et püsti jäin. Tegelikult oli karta, et kitsal rajal, kus möödumiseks ruumi napilt, sellised õnnetused ja kukkumised varem või hiljem nagunii juhtuvad.

Pärast kolmandat tõusu läks sõit viimaks palju vabamaks. Enam ei pidanud kellegagi otseselt võitlema. Kukkumise ajal olid neli meest mõnikümmend meetrit ülejäänuist lahti saanud, asusin neid jälitama.

Tänu Kuntsi nelja minutiga ettevalmistatud suuskadele ning heale sõidule Tartu teatemaratonil tundsin end üksjagu enesekindlalt. Mõistsin, et hooaja alguse mõõn on ületatud. Eriti kindlalt tundsin end tõusudel, mida, nagu nägin, ründasin eesmistega võrreldes tunduvalt kõrgemale tempovariandis, enne kui läksin üle tõusuvariandile. Neljanda laskumise lõpuks, seal, kus rada pöördub stardipaigast kõige kaugemas kohas suure paremkaarega tagasi, olin esimesed neli meest saanud peaaegu käeulatusse. Enne massiivse elektrimastini jõudmist möödusin neist ühest, pärast viiendat laskumist teisest ning enne kuuendale tõusule lähenemist ka kolmandast. Seega võtsin oma sõidus sisse teise koha.

Esimest meest paraku kätte ei saanudki. Aga ka tagant ei tulnud keegi ohustama. Pigem kärises vahe tagumistega suuremaks. Finišeerides tundsin, et suutsin viimaks ometi teha sel talvel korraliku kiiremat sorti sõidu.

Õhtul avaldatud protokoll näitas, et esikohast jäi õige napilt, alla viie sekundi puudu. (Kokku toimus õhtupoolikul neli ühisstardist sõitu.) M50+ vanuseklassis oli Kalev Vunk minust 4,8 sekundit ning Aivar Veri kõigest pool sekundit kiirem. Ei hakka siin pikalt vaagima, kuhu need sekundid võisid kaduda, sest see on niigi selge: alguses kärsatanud noorte taha, teise püstise laskumise ning kolmanda tõusu all korraldatud kukkumise taha. Kõige üllatavam on aga see, et väga tugevat Teet Jagomäge, tunamulluse Tartu maratoni 82. koha meest, edestasin veerand minutiga. Ka Veiko Soo ja Rein Kullamaa, kes senistel etappidel olid mind pidevalt võitnud, jäid sedapuhku ligi poole minutiga mulle alla. Lemeksi sarja konkurentsitult tugevaim naine Heleri Kivil, kes teeks suusarajal tuule alla ka enamikule meestele, kaotas mulle rohkem kui 40 sekundit.

Tundub, et vorm on õnnestunud Tartu maratoniks hästi rihtida. Kui arvestada, et raja pikkus oli 6,1 km, siis läbisin distantsi keskmise kiirusega 21,28 km/h ehk sõitsin sama kiiresti, nagu Peeter Kümmel Tartu teatemaratonil minu meeskonna Borealis/PSJJ avavahetust. Küsimus on vaid selles, ega suusad ja määre ilmselt väga keerulistes ilmaoludes Tartu maratonil alt ei vea.