Marek Sammul: kust tulevad plagiaadid?

Kõrvuti teiste suurte teadusmaadega on Eestigi nüüd kaotanud ühe filosoofiadoktori seetõttu, et tema doktoritöö tunnistati plagiaadiks. Ühtpidi on see mõne inimese äpardunud töö, kuid teisipidi näen ma tegureid, mis survestasid asjaosalisi ja lõid soodsa pinnase pahanduseks. Neid tasub silmas pidada, sest juhtum ei pruugi jääda ainukordseks.

Esmalt aga tuleb au anda Eesti Maaülikoolile, et plagiaadijuhtum üsna kategoorilisel moel lahendati. Võib vaid ette kujutada ahvatlust juhtunu maha vaikida ja «kõik on õigesti tehtud»-laulu saatel süüdistusi tõrjuda. Nii olnuks ehk lihtsamgi. Nüüd saavad kõik ilkuda, et «millised doktorid küll maaülikoolist tulevad».

Aga vaevalt on maaülikool siin teiste ülikoolidega võrreldes erandlik. Kui mõelda ka bakalaureuse- ja magistritööde kaitsmistele, võib ilmselt nii mõnigi komisjon oma aruteludele ja vaevu-vaevu positiivse tulemuse saanud töödele tagasi mõeldes praegu raskelt ohata. Arvestades kaitstud tööde hulka ja üldiselt halba akadeemilist kirjaoskust üliõpilaste hulgas, võib olla täiesti kindel, et nii mitmestki komisjonist on plagieeritud töid läbi lipsanud. Et nüüd avastati probleem lausa doktoritöö juures, on muidugi ootamatu, sest doktoriõppe ja kraadide kaitsmise süsteem on end päris hästi selliste juhtumite vastu kindlustanud (teadusartiklite avaldamise nõude abil).

Maaülikool lõi niisiis julge pretsedendi, mistõttu ehk tulevikus nii mõnigi kahtlane töö tagasi lükatakse. Põhimõttekindlus peab saama reegliks.

See, et plagieeriva tööga doktorikraad kaitsta õnnestus, on muidugi konkreetsete inimeste – juhendaja, oponent ja kaitsmiskomisjon – halvasti tehtud töö.

Oponendist ei ole midagi kõnelda. Ta kas oli ise ebapädev, et plagiaati ära ei tundnud, või puudus tal julgus öelda, et töö ei kõlba. Paljud teised riigid kasutavad sellise vea vältimiseks alati mitut oponenti – praktika, mida saab vaid soovitada.

Nii mõnigi komisjoni liige tunnistab teinekord kohvilauas, et kraadi sai inimene, kelle töö ei olnud nõutaval tasemel. Miks ometi ei öelda sama välja kaitsmise ajal? 

Samuti jääb õhku, kas üldse ja kuidas tegi oma tööd kaitsmiskomisjon? Kas komisjon tutvus tööga, aga ei tundnud plagiaati ära, või ei tutvunud tööga piisavalt? Või kartis? Meil puudub arvestatav pretsedent, ammugi traditsioon, et doktoritöö kaitsmisel võib ka põruda, mistõttu kaitsmiskomisjoni liikmed ei julge läbikukkumist jutukski võtta.

Nii mõnigi komisjoni liige tunnistab teinekord kohvilauas, et kraadi sai inimene, kelle töö ei olnud nõutaval tasemel. Miks ometi ei öelda sama välja kaitsmise ajal? Kas pole põhimõttekindlust või julgust pretsedenti luua? Nüüd on pretsedent olemas.

Ent oponent ja komisjon saavad tegelda vaid tagajärjega. Kui plagieeriv töö kaitsmisele jõuab, on see otseselt juhendaja tegemata töö vili. Juhendaja roll on hoolitseda, et tema juhendatav õpiks õigesti teadustööd tegema, sh omandaks ka teadustöö aktsepteeritud esitamise viisi – teadusliku kirjutamise viisi. Sisuliselt on juhendaja ju suisa kaasautor. Seega laieneb plagieerimise vastutus ka temale.

Hea juhendaja ei tohiks halba tööd kaitsmisele lubadagi. Ning julgeb ka võtta vastutuse ja öelda oma juhendatavale, et too pole doktorikraadi väärt.

Doktoritöö juhendaja valimisse tuleb suhtuda äärmise tõsidusega. Kui juhendajal ei ole endal arvestatavat teadusartiklite pagasit (sh ka enda esimese autorlusega!), tähendab see, et teadusliku kirjatöö loomise oskus tuleb kuskilt mujalt või ise omandada. Ebaõnnestumise risk kasvab hüppeliselt.

Publikatsioonide puudumine kõneleb ka sellest, et juhendaja teadustöö ei ole rahvusvaheliselt huvipakkuval tasemel, mis omakorda toob kaasa väheolulise teema püstitamise doktorandile, mis omakorda toob hiljem kaasa keerukuse avaldamisel. Mida vähem uudne on teema, mida vähem uut ja ainukordset on doktorandil öelda, seda suurem on plagieerimise oht.

Hea juhendaja ei tohiks halba tööd kaitsmisele lubadagi. Ning julgeb ka võtta vastutuse ja öelda oma juhendatavale, et too pole doktorikraadi väärt.

Teisalt on nõrgematel juhendajatel ja noortel juhendajatel ka doktorantide valik ahtam. Nagu teadustöötajate ja õppejõudude konkurssidel, nii on ka doktorandikohtadele Eestis sageli vaid üks kandidaat teemale. Sõel on ahtake ja konkurss seega tinglik. Nii saavadki doktorantuuri astuda magistrid, kes oma võimete poolest sinna ei kuulu.

Muidugi võiks juhendaja nõrga doktorandi juhendamisest ka keelduda, kuid see viiks automaatselt alla juhendaja enda teadustöö võimalused. Doktorandid on oluline tööjõud, kellelt eeldatakse üsna kohe ka sisulist kaastööd, st nende baasil moodustub töörühm koos kõigi rühmatöö hüvedega. Eelkõige uute ideede kaasa toomisega. Vaadake heade ja viljakate (teadustööde arvu mõttes) professorite kirjutisi – te näete, kui suur osa neist on tegelikult doktorantide kirjutatud (autorite järjekorra järgi otsustades). Ja see ei vähenda mingil moel professori väärtust, vastupidi. See ongi hea juhendaja roll – jõuda selleni, et tema juhendatavad oskavad hästi teadustööd teha ja avaldada.

Kokkuvõttes tähendab see, et tegu on suuresti nõiaringiga, kus kvaliteet toodab kvaliteeti – mida tugevam juhendaja, seda tugevamad doktorandid, seda rohkem teadustööd, seda tugevam töörühm. Noortel ja andekatel omakorda tuleb teatud aeg ära kannatada, kuni nad jõuavad sellise ringi keskmeks. Et aga rattasse pääseda, on vaja kuskilt alustada. Siit ka ahvatlus võtta risk ja juhendada ka üliõpilasi, kelle tase pole teada, või veidi nõrgemaid, lootes, et ehk õnnestub nad siiski välja õpetada.

Süsteemne probleem on siinkohal aga selles, et juhendajal on praeguste teaduse ja kõrghariduse rahastamise mängureeglite juures tugev surve vedada doktorikraadini ka üliõpilased, kes tegelikult doktorikraadi ei vääri, kuivõrd iga mittekaitsnud doktorant või ka hilinenult kaitsnu on järgmisel instituudi või osakonna hindamisel negatiivne näitaja.

Näitaja on ühtpidi muidugi õige – kaitstud doktoritööde arv ja kaitsmisele mittejõudnute hulk on selge ja objektiivne hindamiskriteerium. Ometi ei tohiks sellega kaasneda survet vedada ükskõik mis hinnaga lõpetamiseni ka need, kes ei ole doktorikraadi väärt. Doktorantuuri katkestamist peaks – täpselt nagu iga teisegi õpingu katkestamist – nägema protsessi normaalse osana. Sest kõik doktorandid ei olegi väärt lõpetama.

Nagu bakalaureuseastme üliõpilane peab oma stuudiumi vältel omandama teatud teadmised ja oskused, mida hinnatakse eksamitel, kus üliõpilasel on reaalne võimalus põruda, nii ka doktorantuuris. Kuid seda ei ole instituudil lihtne tunnistada. Nii kaotab instituut ikkagi oma «linnukese» indikaatorite reas ja ka raha, mille muidu teeniks «filosoofiadoktori tootmise» eest.

Kui doktorant ei ole oma stuudiumi jooksul selgeks saanud, mis on plagiaat, siis ei päästa teda ka doktoritöö valmimisega venitamine või teksti tsitaatideks vormistamine. Ja siit jõuame probleemi teise olulise tuumani.

Meil on praegu doktoritööde kaitsmiseni jõudmas noored, kes on nii oma õpilas- kui üliõpilaspõlve kirjatööd teinud arvuti abil. Nad on juba maast madalast harjunud sellega, et referaat on internetist leitud materjalide kokku kopeerimine ning seejärel sõnade järjekorra ära vahetamine (kui viitsib). Probleemi algus on põhikoolis ja gümnaasiumis, kus (väheste eranditega) vähemalt seni ei osata õpilastööde kirjutamist õpetada. Kahetsusväärselt süveneb probleem ülikoolis.

Olen mõnda aega õpetanud kursust magistrantidele ja imestanud, et nende kirjatööd on sageli puhas plagiaat. Selline hinnang tuleb neile suure üllatusena – nad on neli aastat ülikoolis samamoodi «kirjutanud» (loe: teksti kopeerinud) ja keegi pole neile öelnud, et nii ei käi. Sageli tunnistavad nad, et keegi pole neile nende kirjatööde kohta üldse midagi öelnud.

Ülikooli jõudnud noored ei mõista plagiaadi olemust, vähemasti nad ei karda plagieerida. Seega peab neid harjumusi muutma ülikoolis. Kui õppejõud neile referaatide ja esseede osas tagasisidet ei anna, ei õpetata neile midagi, vaid süvendatakse valesid töövõtteid.

Et plagiaadiprobleemi Eesti koolides, mis on kaugelt suurem kui vaid see üksik doktoritöö juhtum, veidigi vähendada, on hädavajalik suurendada nõudlikkust eelkõige õpetajate ja õppejõudude suhtes. 

On küll ka kirjutamisoskuse ja teadustöö metodoloogia kursused, kuid ühe kursusega palju ei muuda. Teooriat võib ju teada, aga oskus tuleb ikkagi praktika ja lihvimisega. Ka on nende kursuste kvaliteet kõikuv. Kui ainet õpetab inimene, kel endal on arvestatavaid teaduspublikatsioone vaid üksikuid (kui sedagi), kas siis tema käe all on võimalik teadustööde kirjutamise oskust omandada?

Et plagiaadiprobleemi Eesti koolides, mis on kaugelt suurem kui vaid see üksik doktoritöö juhtum, veidigi vähendada, on hädavajalik suurendada nõudlikkust eelkõige õpetajate ja õppejõudude suhtes. Plagieerimine pole koht, kus õpetajal oleks kohane olla leebe ja karta õpilasele halva hinde panekut või üliõpilase töö läbikukkumist. Lõpuks on ju tegu vargusega. Siin on vaja täit rangust. Aga ka järjepidevat õpetamist, mis on plagiaat ja kuidas õigesti oma töid kokku panna – juba algklassidest peale, kui õpilased oma esimesed referatiivsed tööd kirjutavad.

Ja veel tuleb ümber mõtestada üliõpilaste väljalangemine. See ei peaks olema mitte ülikooli nõrkuse märk, vaid vastupidi, ülikool peaks sellest kujundama oma kvaliteedimärgi. Märgi, mis ütleb, et kehvalt õppides ja nõutud oskusi omandamata siit majast diplomit ei saa. Lihtsalt ei saa ja kõik.