Andrus Kivirähk: kirjutades tihti ei märka, kuidas aeg möödub

Linda Pärn
, raamatuportaali toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Andrus Kivirähk.
Andrus Kivirähk. Foto: Andres Raudjalg

Aeg-ajalt ilmuvad edetabelid kõige paremini müünud raamatutest. Iseasi on, millised neist lugejatele kõige rohkem hinge lähevad. Kolmapäeva õhtul avaldatigi Apollo galaõhtul möödunud aasta lugejate lemmikraamatud, mis selgusid hääletuse teel. Parimaks lasteraamatuks valis rahvas Andrus Kivirähki «Tilda ja tolmuingli», lisaks sellele tunnistasid aga Apollo raamatupoodide töötajad aasta parimaks raamatuks tema jutukogu «Millest kõneleb vana taksojuht kuupaistel».

Selge on see, et Kivirähki looming on populaarne ja lugejatele meeldib. Selle peale, kuidas lugeja teksti vastu võtab, kirjanik enda sõnul tööd tehes ei mõtle. «Ma mõtlen ikka ennekõike, et mulle endale meeldiks,» tunnistas ta galal pärast tunnustuse kätte saamist. «Et ma ise oleks rahul sellega, mida ma kirjutan. Ja ilmselt ma ei ole nii erandlik inimene, et kui mulle meeldib, ju siis teised jäävad ka rahule.»

Muidugi mõista ei püüa Kivirähk kirjutades kellelegi meeldida või arvestada, et kui ta kuidagi kirjutab, siis see ei müü ja tuleks teisiti teha. «Seda ei ole,» ütles ta. «Ma ikkagi mõtlen eelkõige selle peale, et see tekst oleks võimalikult hea. Eks siis lugejad ise otsustavad.»

Kivirähki sulest on ilmunud kirjatöid juba õige mitu aastat ja eks ole peagi taas midagi huvitavat oodata. Mis see on, ei taha mees veel öelda ja jääb salapäraseks. Pole vaja ette ennustada ja lubadusi anda, mis näiteks aasta pärast juhtuma hakkab. Küll aga tunnistab ta vihjates, et midagi peab tegema, sest laiselda ei saa.

Kirjutamise hetkel tekst annab mingit energiat küll. Need on nagu omavahel vastassuunalised – kirjutamise ajal tunned energiliselt, aga siis mingi hetk oled ära väsinud.

Tekst annab energiat

Kirjutamine on Kivirähki sõnul töö, mis nii väsitab kui annab energiat. «Kui on mingi väga pikk töö käsil, siis eks ta ikka natuke väsitab ka, muidu võiks ju päev otsa kirjutada, aga üldiselt pärast mingit kolm tundi tunned, et tänaseks aitab,» sõnas ta. «Teisipidi, kirjutamise ajal tihti ei märka, kuidas aeg möödub. Kirjutamise hetkel tekst annab mingit energiat küll. Need on nagu omavahel vastassuunalised – kirjutamise ajal tunned energiliselt, aga siis mingi hetk oled ära väsinud.»

Enam ei ole seda, et Kivirähk kirjutaks midagi sahtlisse või jätaks töid avaldamata. Ise usub ta, et see on teatud professionaalsuse tunnus, et suudab kõik siiski ära vormistada. Kogemusi ja oskuseid on nii palju, et ta töötab tekstiga seni, kuni seda on kõlbulik teistele näidata. «Muidugi, jah, ma pean ise rahul olema,» tõdes ta. «Ega niisugust poolikut asja, mis mulle endale ei meeldi või millega peaks veel töötama, ma ei vii veel teiste ette näha. Ma saan ikkagi ta nii kaugele, et sünnib näidata.»

ROHKELT HÄID RAAMATUID

Parimaks lasteraamatuks valitud «Tilda ja tolmuingel» ilmus 2018. aasta mai alguses kirjastuselt FD Distribution.

Teiste kandidaatidena märgiti ära: Mika Keränen «Khaba ja Nebra», Piret Raud «Lugu väikesest majast, kes tahtis olla kodu», Kristiina Kass «Lõvi Leo», Epp Petrone «Meie Eesti», Inga Lunge «Nupukas Nora», Priit Põhjala «Onu Mati, loomaarst», Britta Jürgenson «Piraadipoiss Peedu ja Hambaämblik», Ilmar Tomusk «Päiksemetsa vanadekodu kriminalistid», Vladislav Koržets «Ükskord ühes paigas».

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles