Erkki Bahovski: lumi saabus jälle ootamatult

Teehooldusega linnas on alati küsimus, kes on süüdi: omavalitsus, tänavat justkui hooldama pidav omanik või ilmataat. Viimane võimalus on muidugi kõige mugavam: tõstame käed üles ja kuulutame taevalikku sekkumist. Kui aga tahta jõuda punktist A punkti B, pole taevaliku sekkumisega suurt midagi peale hakata. Kui aga valida omavalitsuse või omaniku vahel, tuleb ilmselt süüd leida mõlemal. Eks leia Tallinnastki kohti, kus maja omanik pole suutnud või tahtnud enda teeäärt korras pidada ja nii on suur osa tänavast muutunud kuumaastikuks.

Ent kahtlemata on oma osa lumeuputuses ja libeduses omavalitsusel. Eramuid pole kõikjal, keegi peab ikkagi sealse pinna korras hoidma. Eriti keeruline on maal, kus kilomeetrite kaupa pole maju. Peale omavalitsuse pole seega kelleltki nõuda teede korrashoidu. Lisaks veel rahamured. Omavalitsused üle Eesti justkui ei teadnuks, et tulemas on talv, mis võib paljude muude asjade hulgas tähendada lund ja libedust.

Poliitilise repliigi korras lisagem, et justkui ei teatud ka valimiste tulekust. Mis oleks poliitiliselt parim aeg näidata kodanikele muret nende tervise ja heaolu pärast ning pidada teed korras. Selle asemel näeme aga käte laiutamist või lausa süüdistusi, et lumehelbekesed ise labidat kätte ei võta. Häälte korjamise seisukohalt pole tegu kuigi targa poliitikaga.

Omavalitsused üle Eesti justkui ei teadnuks, et tulemas on talv, mis võib paljude muude asjade hulgas tähendada lund ja libedust.

Lugupidamisest nende vastu, kes on libeduse tõttu liiklusõnnetuses elu kaotanud või viga saanud, võiks nüüd võimalust kasutada vait olla naastrehvide keelustamise jutlustajad. Ka jalgratta kui ainuvõimaliku liiklusvahendi propageerijad võiksid veidi jalga puhata. Seda lugupidamisest nende vastu, kes on enda luud murdnud tänavale prantsatades.

Tõsi, ma nägin hiljuti jalgratast, aga siis oli lumi veel sõre ja laiade kummidega rattaga sai sõita. Kuid praegune tegelikkus on midagi muud. Üks tuttav kirjeldas sotsiaalmeedias Kalamajas juhtunut, kus öösel teda ja tema sõpra oli manitsema tulnud politsei, sest nad olid käinud sõiduteel. Politsei palus neil minna kõnniteele. Peaaegu kohe kukkus tuttava sõber ja veel nii õnnetult, et peaga vastu maja seina. Natuke hiljem kukkus ta ka ise.

Ent ma olen täiesti kindel, et lume sulades hakatakse taas seda naastrehvide keelustamise ja jalgrattaga sõitmise joru ajama. Mõni unistab veel peatänavast ja autovabast kesklinnast. Samal ajal ei tehta midagi lume äravedamiseks või libeduse tõrjumiseks. Selline on reaalsus Eestis.