XXVII laulupeo naiskooride liigijuht Raul Talmari sõnul on laulu- ja tantsupidude traditsiooni hoidmiseks vaja senisest enam panustada inimeste muusikalisse haridusse.
Naiskooride eestvedaja: kultuursus juhib inimese elus omal moel kõike
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mis on Sinu lugu? Kuidas jõudsid lauluni ja mis on Sind selle juures hoidnud?
Minu suhe lauluga algas juba üsna väikesest peale. Minu isa ja ema laulsid laulukooris „Tungal“, käisin nendega sageli proovides kaasas. Seega on puhtalt koorimuusika minule juba väga varajasest peast tuttav.
Kui oli aeg kooli minna, siis pakkus ema, kas ma sooviksin minna selleks ajaks kuulsust kogunud jo-le-mi-klassi, mis 22. keskkoolis avati. Ehkki kodule lähemal oleks olnud minna 1. keskkooli, siis otsustasin proovida minna pisut kaugemal asuvasse muusikaklassi. Sain sinna sisse ja lõpetasin ka 22. keskkooli muusika kallakuga õppe täies mahus. Kooliõpingute kõrvalt mängisin lastemuusikakoolis ka viiulit.
Keskkooli viimases klassis tegi tollane muusikaõpetaja Ene Üleoja, kelle Nooruse kooris ma ka laulsin, ettepaneku, et kas ma oleksin huvitatud koorijuhtimist õppimast. Ta aitas mind Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (tollane Riiklik Konservatoorium) katsete ja sisseastumisega. Sealt edasi on kõik läinud loomulikku rada pidi.
Kui aga mõelda sellele, mis on mind muusika juures läbi nende aastate hoidnud, siis kõige lihtsam vastus on armastus muusika vastu. See on tohutult põnev ja huvitav elukutse, et see hoiab enda juures.
Minu õpetaja ütles, et inimese jaoks on oluline püsida ühel rajal. See on ka üks probleeme, et keegi enam ei viitsi süveneda oma erialasse. Usun, et igal erialal on võimalik saada targemaks kuni elulõpuni. Need õpetaja sõnad ja kodune kasvatus on mind sel teel ka hoidnud.
Mida tähendab Sinu jaoks järgmise peo juhtmõte “Minu arm”? Kuidas oled selle enda jaoks lahti mõtestanud? Millega see Sinu jaoks seostub?
Minu jaoks seostub see selgelt selle sama fraasi kogusisuga – mu isamaa on minu arm. See on väga leidlik tähendussõna, mis võtab minu jaoks väga palju kokku.
Kui ma sellele rohkem mõtlen, siis tekib mul ka muusikaline paralleel Mart Saare lauluga „Põhjavaim“, milles kajastub see minu arm – me oleme väike rahvas ja peame usaldama seda põhjavaimu või jõudu, mis meid koos hoiab ja ütleb, miks me koos tahame olla.
Kuulsin hiljuti ka soomlaste välja käidud mõtet, et kultuur juhib majandust, mitte vastupidi. Usun, et me siin Eestiski seda intuitiivselt taipame, kuid päriselt välja öelda ei julge. Oleme väga edukesksed ja startupilik ühiskond, kuid usun, et kultuursus juhib omal moel kõike inimeste elus – ärikultuur, muusikakultuur, kinokultuur, kirjanduse tase ja muu. Nendele järgneb aus majandus, õiged majanduslikud otsused, eetilisel õiged teod. Seda võiks aeg-ajalt inimestele öelda või meelde tuletada.
Oma maad ja oma armu tuleb meil endal ka edasi kanda ja hoida. Seda tuleb usaldada. Nii lihtne on kergema vastupanu teed minna, kuid see nõuab tööd. Laulupidu ei saa olla plakati osa. Laulupidu on meie identiteedi ja kultuuri osa. Loodan, et inimesed ei jää pealkirja kui pealkirja lugema ja püüavad natukenegi süübida, millisest luuletusest see pärit on, kes on selle autor ja mis väärtused selle taga võiksid seista.
Mida ja miks tooksid esile oma liigi repertuaarist?
Mulle tundub, et oleme saanud mingil moel üsna mitmekülgse, aga teisalt ka naiselikku väge ja emotsionaalsust väljendava kava.
Meil on uudisloominguna tänavuseks laulupeoks spetsiaalselt loodud Mari Amori „Päikese tõusu aegu“, millega me laulukaare all alustame. Lisaks on meil müstilise alatooniga Henri Laksi lugu „Ilmaratas“, Juhan Liivi tekstile seatud Lembit Veevo „Suvine tuul“ ning rahvaluulele seatud seto viis „Kergotamine“.
Ehkki ma loodan, et meie programm on tugev tervik, siis on kava lõpetav „Kergotamine“ eriline, kuna tantsime selle laulukaare all maha, mida pole palju varem tehtud. Elo Unt on sellele loole teinud lavatantsu. Setu muusikas on mingi kummaline vägi, mis tõmbabki jala natukene käima.
Mida tuleks teha, et laulu- ja tantsupeo traditsioon jõuaks oma 200. sünnipäevani? Mis meid selleni viiks?
Sellele vastab üks märksõna – muusikaline haridus. Nii lihtne see ongi.
Kummaline on mõelda, et mingil ajal oli muusikaline haridus iga haritud inimese iseenesest mõistetav haridustee osa. Kuidas me oleme selle kõrvale jätnud? Kui järjepidevus katkeb kasvõi ühes etapis, siis kukub terve püramiid upakile.
Inimestel on seda koosolemist kord viie aasta tagant vaja. Kui ta muutub kunstiliselt väheütlevaks, kui temas ei ole seda minu armu laadset sügavat juurteni ulatuvat sõnumit, mida inimesed taipavad, siis oleme laulupeole teinud karuteene. Muusikalise hariduse kaudu see minu meelest kestab.