Vaktsineeri end: sagedased reisijad toovad Eestisse leetrite nakkusohu (1)
11. veebruar 2019, 10:11
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/02/11/11779481t1hb84f.jpg)
Tänavu on leetritesse nakatunud neli eestimaalast, kellest kolm tõid nakkuse kaasa reisilt (Egiptusest, Ukrainast, Sri Lankalt või Araabia Ühendemiraatidest), neljas haigestus pärast kokkupuudet reisilt naasnud leetrihaigega.
Terviseameti epidemioloogilise valmisoleku nõunik Irina Dontšenko sõnul tulevadki leetrid Eestisse välisreisidelt, kandjateks kas vaktsineerimata või siis kunagi ühe vaktsiinidoosiga vaktsineeritud täiskasvanud.
«Tänu süsteemsele vaktsineerimisele Eestis enam kohalikke leetreid pole, kuid nii mitmeski meile tuttavas riigis on need endiselt täiesti olemas,» ütles Dontšenko. Tema sõnul levivad leetrid näiteks Ukrainas, Prantsusmaal, Kreekas, Itaalias, Rumeenias ja Venemaal. «Kõige tõhusam viis end ja teisi kaitsta on end leetrite vastu vaktsineerida. Seda peaksid kindlasti tegema need inimesed, kes palju reisivad,» lisas ta.
Lapsi vaktsineeritakse Eestis immuniseeriskava kohaselt kahe (vanuses 1 ja 13 eluaastat) MMR-vaktsiinidoosiga, mis annavad kaitse nii leetrite, mumpsi kui punetiste eest. Kui laps on mingil põhjusel jäänud vaktsineerimata, saab vaktsineerimisealaseks nõustamiseks pöörduda kas perearsti või koolitervishoiuteenuse osutaja poole. Laste vaktsineerimine on tasuta.
Täiskasvanutel, kes ei ole leetreid põdenud või pole nende vastu vaktsineeritud (või ei oma enda seisundi kohta infot), soovitab terviseamet end vaktsineerida kahe MMR-vaktsiinidoosiga. Kahe vaktsineerimise vaheline aeg peaks olema vähemalt üks kuu. Samuti peaksid end uuesti vaktsineerima need täiskasvanud, kes on vaktsineeritud kas ühe doosiga või kelle kahe doosiga vaktsineerimine jäi aastatesse 1980–1992.
Lisaks reisimisele tuleks end leetrite vastu vaktsineerida ka siis, kui peres on immuunpuudulikkuse all kannatavaid inimesi või kui inimene töötab ametikohal, kus tuleb palju kokku puutuda erinevate inimestega.
Leetrid on väga nakkav haigus ning viiruse levikut saab piiritleda haiguse varajase väljaselgitamisega, nende isoleerimise ja raviga. Oluline on kõikide lähikontaktsete väljaselgitamine, jälgimine inkubatsiooniperioodi jooksul ja vajadusel vaktsineerimine.
Leetrite esmasteks haigusnähtudeks on palavik, halb enesetunne, köha, nohu, silma sidekesta põletik ja valgusekartus. Mõne päeva pärast ilmub nahale iseloomulik lööve, mis algab kõrvade tagant ning levib edasi näole ja kaelale ning hiljem ülejäänud kehale. Leetritesse haigestunu on nakkusohtlik 4–5 päeva enne ja kuni viis päeva pärast lööbe teket. Haiguse peiteaeg on kuni 21 päeva. Haigusel spetsiifilist ravi ei ole, leevendatakse vaid sümptomeid.
Leetrite viiruse leviku tõkestamiseks ja uute võimalike juhtude ennetamiseks tuleb leetritele viitavate haigusnähtude ilmnemisel võtta ühendust oma perearstiga.