Tiit Loim: piirilinna müstiline võlu

Mäletan, et värskelt Valka elama tulnuna olin kergelt segaduses. See on nüüdseks üle läinud.

Saabusin Valka 2016. aasta juunis Tartust, kus olin elanud pea kogu varasema elu. Vastavat statistikat teadmata võib ilmselt üsna julgelt pakkuda, et vastassuunaline migratsioon on levinum. Olin toona aru saanud, et jään kolmeks kuuks. Kui esimesel päeval selgus, et mind oleks vaja hoopis neli kuud, oli reaktsioon esialgu hirm, kas ikka vastu pean. Ütles ju aastaid varem läbitud praktika raadios, et kui õunte hind turul ja kivideta kirsside hingeelu on lahatud, on suviti Tartuski teemadega kitsas käes.

Möödunud on aga kaks ja pool aastat ning eluvaim on siiani sees. Hiljuti pani mind võpatama üks ootamatult tuttavana kõlav mõte. «Kui ma 1968. aasta mais asusin Hummuli raamatukokku tööle, siis mõtlesin, et jään siia ajutiselt.» Nõnda rääkis Tõrva valla kultuuripreemiat vastu võttes raamatukogu juhataja Elmar Orav, kes on selles asutuses töötanud rohkem kui 50 aastat...

Esimestest muljetest on meelde jäänud õhtune sörkjooks Läti poolel Valka tänavatel, kus keset vaikust andis tsivilisatsioonist märku vaid salapärane kajav naer kuskilt eemalt. Tühjad majad ja kadunud hiilgus tekitasid hinge raske tunde. Samas täitus Valga kodukohvikute päeval nagu võluväel inimmassidega. Nii ei osanud ma kohalikku elu esialgu lihtsalt kokku võtta.

Valgast on mulle lennukate sotsiaalvaldkonna plaanide teisitikulgemise järel saanud omamoodi müstiline pelgupaik, eksootiline seiklus, mis sobilik neile, kel oma elu üle järele mõtlemine ei taha lõppeda.

Reaktsioone siia kolimisele on olnud erinevaid. Tavaliselt ollakse neutraalsed, vahel üllatunud. Kord küll juhtus, et rahvusvahelises firmas töötav vestluspartner, olles kuulnud, kus elan ja mida teen, reageeris, nagu oleksin öelnud, et põen rasket haigust. Tema näole ilmus kaasa tundev pilk, vabandav olek, mis justkui ütles: «Anna andeks, ma ei teadnud...»

Inimesed küsivad aeg-ajalt ikka, kuidas siis Valgas ka läheb. Ja vahel muidugi ka, et kas äraminemisele mõtlen. Olen viimasel ajal öelnud, et kes teab, kauaks jään, sest loobusin pikkade plaanide tegemisest. Elus lähevad asjad plaanitust teisiti.

Valgast on mulle lennukate sotsiaalvaldkonna plaanide teisitikulgemise järel saanud omamoodi müstiline pelgupaik, eksootiline seiklus, mis sobilik neile, kel oma elu üle järele mõtlemine ei taha lõppeda. Valka kesklinna ängi probleemi lahendas Tambre suunas sörkimine – seal ei kosta isegi naeru, on vaid okaspuud. Olgu, kitarriplektroni järele tuleb küll Tartusse sõita, aga maailmas leidub suuremaid muresid.