Kas maaelu peab ikka toetama?

Igor Taro
, Eesti 200 esinumber Võru-, Valga- ja Põlvamaal
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Igor Taro.
Igor Taro. Foto: Siim Saavik

Miks ikkagi peaks maaelu toetama? Nii küsis linnast bussiga külavanemate foorumile tulnud ajakirjanik arutelu sisse juhatades. Justkui oleks see üks häda, viletsus ja äng, mis muudkui nõuab toetusi. Pakun maaelust täiesti võõrdunud linlasele kolm väga kaalukat põhjust, miks elu hoidmine väljaspool pealinna aitab ka teda.

Esimene põhjus on, et oleme laulupeorahvas. Kus laulupeod sünnivad? Väikelinnades ja külades. Sealsetes koolimajades ja kultuurikeskustes koguvad maa soolad rahva kokku, koorid õpivad laule, harjutavad, valmistuvad ettelaulmiseks.

Kui kõik on selge ja sadu kordi läbi proovitud, istutakse bussi ja võetakse tee pealinna poole. Seal tõmbame rahvarõivad selga, võtame oma lipud ja astume läbi Tallinna kesklinna lauluväljaku poole. Kaare all kogeme mõneks tunniks tohutut ühtsustunnet. Nüüd proovige laulupeost lahutada kõik see, mis eelneb lauluväljakule saabumisele. Mis oleks tulemus aastatepikkuse vaevata kaugel tagamaal? Lihtsalt üks järjekordne õllesummer. Väikelinnad ja külad hoiavad Eesti rahvuslikku vaimu ka viiekümne ja saja aasta pärast. Ja see on piisavalt hea põhjus, miks ka linlasel on mõistlik maaelusse panustada.

Nii oli väga asjakohane ka hiljuti sotsiaalmeediasse paisatud tunnustatud Põlva koorijuhi Külli Lokko hüüatus: kuhu ometi kaovad meie laululapsed? Lapsi sünnib maal pere kohta keskmiselt rohkem kui linnas. Kui maal veel rohkem lapsi sünniks, Eesti rahvaarv kasvaks ja me ei peaks muretsema rahvastikukriisi pärast. Rein Taagepera on nimetanud seda koguni demograafiliseks vetsupotiks. Probleemiks muutub see siis, kui meil pole enam piisavalt töökäsi, kes suudaks toita neid, kes veel ei saa või enam ei suuda töötada.

Globaliseeruvas linnas sündivust suurendada on keeruline, sest tingimused laste kasvatamiseks on ebasoodsad. Nii on mõistlik panustada soodsamate tingimuste loomisse maale elama asumiseks. Siin sünnivad meile lapsed. Kui soovime, et Eesti rahvaarv kasvaks, juhtub see ainult maapiirkondade abiga.

Kolmas oluline teema on julgeolek. Piisava asustuse hoidmine piirialadel on palju odavam, kui valvata inimtühja piirkonda suurte üksustega. Vaba tahe kaitseb kodumaad kõige paremini. Seda vaba tahet on Kaitseliidu liikmete hulka arvestades kõige rohkem just piiriäärsetes maakondades. Võru-, Valga- ja Põlvamaa pakuvad eeskuju.

Maamehed armastavad oma maad, metsa ning järvi. Nad tunnevad kodukandis igat lohku, rada ja nurgatagust. Piiri valvab kõige paremini ikkagi kohalik, kellele võõras nägu ja tavapärasest mustrist erinev tegevus torkab kohe silma. Asustuse säilimine maakondades kaitseb Eesti riiki, sest vabatahtlike panus iseseisva kaitsevõime kasvatamisse on liitlastelt saabuva abi eeltingimus. Kui jätaksime mõne piirkonna rahuajal vabatahtlikult maha, miks peaks siis NATO liitlased tulema seda kriisi puhkedes tagasi võtma?

Väikelinnad ja külad hoiavad Eesti rahvuslikku vaimu ka viiekümne ja saja aasta pärast. See on piisavalt hea põhjus, miks ka linlasel on mõistlik maaelusse panustada.

Need kolm põhjust – rahvuslik vaim, lapsed ja julgeolek – peaksid olema piisavad õigete sihtide seadmisel ning tegevuste valikul poliitilisel tasandil. See pole almuse kerjamine, vaid õiglase kohtlemise saavutamine. Maaelu saab jätkuda, kui seda on võimalik elada oluliste takistusteta. Kui teed on aasta ringi sõidetavas korras, korralik elektri- ja internetiühendus olemas. Kui laste kasvamiseks ja arenemiseks on head võimalused: korralik haridus ja huvitegevus. Kui kodu ostmiseks või renoveerimiseks saab pangast laenu. Kui olulised avalikud teenused maakonnas jäävad alles.

Ärgem unustagem ka üht olulist talupojatarkust. Jõukus tuleb töö kaudu. Pole võimalik vähema tööga saada suuremat palka. Maalt on ära mindud sobiva töö või palga puudumisel. Tunda on sedagi, et ettevõtjad ei leia enam töölisi. On ju tõsiasi, et tasuva töö peale on inimene alati nõus koju tulema, kui muud tingimused toetavad. Sellepärast on eduka maaelu alus ettevõtlikkuse toetamine.

Kui ettevõtjal on plaan panna mõni tootmine püsti, tasub seda arutada ja leida lahendus. Lähimate aastakümnete jooksul jääb lõviosa töökohtadest maal jätkuvalt töötlevasse tööstusesse ja põllumajandusse.

Kui maale haruharva suvilasse sattuv linlane hakkab lehmakoogilõhna, kuke kiremise või saeveski häälte peale protestima, tuleb talle selgitada, et sealt see toit ja maainimese teenistus tulebki. Piim, munad ja puitmööbel ei sünni poes.

Mida siis isiklikult lubada saan? Võin kinnitada kolme asja: võtan riigikokku pääsedes sealset tööd tõsiselt, seisan alati Kagu-Eesti eest ning olen tänu oma püsivale elukohale üks teie seast. Sõidame samu teid pidi, käime samas poes ja kohaliku arsti juures. Meie lapsed käivad sama piirkonna koolides ja lasteaias. Nendele põhimõtetele allutangi kõik parlamendis tehtavad otsused.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles