105-aastane Ottilie-Armilde Tinnuri peab kalliks oma lilli, lapsi ja kodu

Proua ei räägi palju, kuid tema vaim on nõelterav, silmad selged nagu allikad. Kuulmine veab veidi alt, kuid tervis on hea. Pikaealisuse saladuseks peab Kunda lähedal sündinud proua puhast maatoitu. Suitsu ja viina pole ta oma eluajal puutunud ega sportigi harrastanud. “Muresid, neid on olnud. Kuhu need jäävad?!” sõnab ta. Elu on andnud talle aega õppida – praegu on südamevalu kulunud piskuks. Ometi ei oska sünnipäevalaps kohe öelda, kas ta on pika elu jooksul õnnelik olnud. Tõsi, miski on teda hoidnud. “Kõige raskem oli sõjaajal. Kartsin, et viiakse Venemaale. Pääsesin,” meenutab Ottilie-Armilde Tinnuri õudusaega. 105-aastasel proual on elus ikka usku jätkunud. “Iseennast olen vahel usaldanud ja siis mitte,” sõnab ta.