Akkermann ja Mõis kohtumisel valijatega: Töövõimereformi süsteem on vigane
/nginx/o/2018/08/28/11321115t1h7153.jpg)
/nginx/o/2018/03/07/7666283t1h753c.jpg)
3. veebruar 2019, 13:51
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaminas pragiseb tuli. Toolid ja lauad on sätitud justkui kohvikus. On laupäeva pärastlõuna Tori kultuurimajas ja 15 minutit enne Reformierakonna riigikogu kandidaatide kohtumise algust on kohal vaid parlamenti soovijad ise: Annely Akkermann ja Andres Mõis. Peale nende veel vestluse korraldaja, piltnik ja reporter.
Kella 16ks on kultuurimajja jõudnud neli kohalikku elanikku, kes tunnevad huvi, mida kandidaatidel valimiste eel öelda on. Pakutakse Akkermanni valmistatud Kihnu saia, teed, kohvi. Üks laudadest on kaetud valimisnänniga: nagu ikka pastakad ja visiitkaardid, parkimiskellad. Viimasena mainituid on lausa kaht varianti: esimene näitab aega 15 minuti ja teine pooletunnise täpsusega. “See pooletunnise vahemikuga kell on parem, kuna parkimise märkimisel on varuaega veidi enam,” sõnab Akkermann muiates.
Kell 16 algab vestlusring. Akkermanni hinnangul on vähene kohalviibijate arv enamasti tavaline. Valdava osa ajast tutvustab reformipartei valimisprogrammi Akkermann. Kohaliku volikogu liige Andres Mõis lisab aeg-ajalt oma mõtteid.
Enim valmistavad kohalikele muret sotsiaalprobleemid. Elav arutelu puhkeb püsiva töövõimetuse teemal. “Minu kõige valusam küsimus puudutab puueteega inimeste süsteemi, mida Taavi Rõivase valitsuse ajal muudeti,” lausub üks kohalviibinud naistest. Ta toob näite pikka aega põllumajanduses töötanud inimestest, kel näiliselt midagi justkui viga pole, aga tegelikkuses on selg ja käed kunagistest töötingimustest haiged ja nad pole enam võimelised korralikult tööd tegema. “Miks peab inimene, kellel on jalg otsast ära või kes on Downi sündroomiga, iga aasta tõestama, et ta pole paranenud, ja täitma 40-leheküljelise brošüüri?” küsib ta.
Akkermann täpsustab, et selle töövõimereformi vastuvõtmise ajal oli Rõivas sotsiaalminister. Tema hääletas tol korral sellele seadusele vastu. “Tegelikult on see süsteemi viga, kui ametnik teeb linnukese vale koha peale,” teatab Mõis, tuues näite neljanda staadiumi vähki põdevast inimesest, kes sai töövõimeks 100 protsenti. Nii Mõis kui Akkermann nõustusid, et praegune, pidevalt puude tõestamist nõudev süsteem on vigane ja alandav.
Saalist tehakse ettepanek: selmet puuetega inimesi tööle sundida, teha tühjemaks ministeeriumid, mis on ametnikest pungil. Üks kohalolnuist teab maaeluministeeriumi töötajat, kes on tunnistanud, et ega neil seal väga palju tööd ole. Akkermann nõustub selle väitega ja kinnitab, et Reformierakonnalgi on plaan vähendada ministeeriumide töötajate arvu 1000 võrra. “See toob tööturule juurde 2000 kätt,” täiendab Mõis.
Jutuks tuleb majanduski. Rahvas tunneb huvi, kui palju maailmamajandus jahenenud on ja mismoodi see mõjutab Eestit. Akkermann soovitab tarbida niisama palju kui varem. Põhjendades, et kui inimesed enam ei julge osta, raugeb raharinglus. “Raha peab kogu aeg olema ringluses,” märgib ta.
Samuti tekitab inimestel küsimusi viimasel ajal meedias kajastust leidnud, Indrek Neivelti päevakorda toodud Rootsi pankade teema, kust võetakse välja suurt kasumit. “Olude sunnil läksime Rootsi panka, aga nüüd räägitakse, et peaksime enda panga tegema,” sõnab üks kohalikest. Akkermanni arvates pole vaja järgmist oma panka teha. Tema on liitunud LHVga, mis on Eesti pank. “Neivelt on kibestunud,” leiab ta ettevõtjana. Lisades, et Neivelti kunagised kollegid on LHVs.
Kohtumine möödub sõbralikus vestlusringis. Ürituse lõpus tuletavad kandidaadid meelde, et kohalolijad viiksid valimisnänni teistelegi Reformierakonna toetajatele.