Ilu hukutab maailma?

See, kuidas ilu peaks vürst Mõškini visionäärse ja kaunikõlalise ettekujutuse kohaselt maailma päästma, on inimkonnale jätkuvalt ebaselge. Ent seda, kuidas ilu – iseäranis naiselik ilu – inimesi hukutab, näeme enda ümber kogu aeg. Ilusa Helena pärast puhkenud Trooja sõda pole mitte niivõrd müüt kui metafoor. (Söandan spekuleerida, et iga naine tahaks oma ilu kinnituseks üht selle nimel peetud väiksemat – või, okei, suuremat – sõda.)

Ilu on ohtlik fenomen: ta paneb meid unustama oma kohust ning sünnitab mitmesugustest emotsionaalsetest afektiseisunditest kõige enam mõistust ja mainet kahjustava: armumise. Ilu tarbijaliku omamiskirega käsitleva armunu psüühika põleb pinge kasvades läbi nagu säästupirn, tekitades sageli lühiühenduste laine kogu ahelas.

Rimski-Korsakovi «Tsaari mõrsjas» esitatud armukuusnurk kujutab enesest üht sellist ahelat. See ooper näitab, kuidas romantiline armastus, mida võiks idealistlik-optimistliku kujutluse järgi võrrelda vaikselt valmiva veiniga, kääritab end armukadeduse sekkudes kiiresti äädikaks. Romantismi parimate – ehk veriseimate – traditsioonide vaimus rullub siin nii sõnas kui ka muusikas lahti kiredraama, mille lipukirjaks sobiks ideaalselt parafraas meie vabariigi pealinna võimupartei hiljutisest valimisloosungist: «Meiega kaotavad kõik!»

Klassikalise ooperi puhul on iga uuslavastus üldistatult teose kohtumine lavastajaga. Seda kohtumist võib kujundlikult käsitleda kui dialoogi, millel saab sõltuvalt tema ainsast aktiivsest osapoolest – lavastajast – olla vägagi erinev iseloom ning lõpptulemus. See võib olla mõttevahetus, mille käigus aidatakse teineteisel lauseid lõpetada, leida ühisele sõnumile võimalikult täpne ja tundlik ning etendumise ajalist, geopoliitilist ja kultuurilist konteksti arvestav sõnastus; aga see võib olla ka ühe vestluspartneri katse teisele sõnu suhu panna, talle vahele rääkida, temast üle rääkida, teda surnuks rääkida.

Estonias reedel Peterburi Kammerooperi asutaja ja kunstilise juhi Juri Aleksandrovi lavastuses esietendunud «Tsaari mõrsja» on lavastusena minu hinnangul selline vestlus, kus üks osapool – Ilja Tjumenevi libretole valminud Rimski-Korsakovi ooper – tahab rääkida armastusest, sellest ajatust ning universaalsest nähtusest, tema pimestavast ning purustavast väest, mis toob inimestest välja mitte üksnes parima ja ilusaima, mis seal üldse leidub, vaid kohati kahjuks ka kõige koledama.

Kuid tema dialoogipartneri – lavastaja Aleksandrovi – meeled on vallanud stalinistlik terror ning laiemalt ajalooliste diktatuurirežiimide türannia, mida ta püüab näidata kõigi inimeste toime pandud halbade tegude – sealhulgas kiremõrvade – otsese põhjusena.

Aleksandrov näitab lava tagaseinas paikneval suurel ekraanil ooperi avamängu ning valitud stseenide ajal katkeid Stalini-aegsetest nõukogude propagandavideotest, rivistab lavale terve ansambli sotsialistlikku ideoloogiat kandvaid skulptuure ning riietab osa tegelastest nõukogude sõjajärgse aja militaristliku lõikega kostüümidesse, andes sellega visuaal-kontseptuaalse juhtmotiivi kogu teose tõlgendamiseks.

See on katse teha romantilisest tragöödiast poliitiline, suunata vaataja tähelepanu kujutatud sündmuste konkreetsetelt tagajärgedelt nende kaudsetele ja spekulatiivsetele põhjustele.

Tunnistan, et minul on selle lavastusliku lähenemise aktsepteerimisega natuke raskusi. Leian, et kunst ei peaks olema mitte kohtumõistmine, vaid katarsise otsimine. Ajaloolise elutõe koht on ajalooraamatutes ja dokumentaalfilmides, kunstil pole mõtet seda plakatlikul moel dubleerida, tal peaks olema oma tõde (mis on ideaalis ajaloo omast natuke kujundlikum, eestlibisevam ning ambivalentsem).

Ja mis kõige olulisem: selline käsitlusviis, mille järgi saab personaalsete tegude eest olla vastutav miski impersonaalne, läheb minu silmis vastuollu arusaamaga inimlikust subjektsusest ning isiklikust vastutusest (meenutagem siinkohal naljaga pooleks üht ansambli Pära Trust kunagist laulu, mille iga salm lõpeb iroonilise väitega «süüdi on punk ja päikene»). Seaksin Aleksandrovi lavastuskontseptsioonile vastu tema kunagise kaaslinlase Juri Lotmani kirjutatu: «Ma olen alati pidanud viidet olukordadele väärituks. Olukorrad võivad murda suure inimese, kuid nad ei saa olla tema elu määravaks loogikaks.»

Kõnealuse lavastuse sisulise väärtuse hindamisel pole subjektiivsed arusaamad kunsti rollist ja subjektsuse alammäärast mõistagi objektiivne kriteerium. Küll aga võiks selleks olla lavastuslike valikute ühtivus originaalteose dramaturgiaga. Minu hinnangul siin märkimisväärset ühtivust ei kohta – Aleksandrov on selle klassikalise ooperiga dialoogi astudes viimasest lavastuslike vahenditega lihtsalt üle karjunud, hüljates saalisistujate kollektiivse ajaloolise trauma meeldetuletamise nimel laval askeldavate tegelaste personaalse tragöödia läbielamise.

Diktatuur on mõistagi kole asi, kuid selles ooperis ei puutu tsaar, olgugi et tema nimi teose pealkirjas figureerib, peaaegu üldse asjasse, kuna ülejäänud jõuavad üksteist maha tappa veel enne, kui tema armukuusnurga viimase lisandujana oma mandaati reaalselt kasutama võiks hakata. Keegi ei hukku selles ooperis poliitiliste ideede nimel või despootia sünnitatud hirmust ja ahastusest. Need kõik on kiremõrvad. «Tsaari mõrsja» näitab, kuidas armunu haarab viimases hädas õlekõrre järele – olgu see armueliksiir armastatule või mürk rivaalile.

Aleksandrov kirjutab lavastuse pressitekstis: «Lugu on iseenesest lihtne – ühiskonna vägivaldsus inimese suhtes, mille tulemusel inimene loomastub. Suurepärane inimene, kes on südames hea, võib muutuda mõrtsukaks.» Otsese tapmiseni jõuavad selles ooperis kaks tegelast: riigiametnik Grigori ja tema eksarmuke Ljubaša.

Esimene tõestab ava-aarias publikule, et tal ei ole nüüdsest enam mitte tujud, vaid tunded ning et ta püüab oma armuasja ajada teisiti kui Ilusa Helena röövinud Paris (muuhulgas küsib ta eneselt retooriliselt: «Milleks vägivald?»). Kaks mõrva dikteerib talle sündmuste edasine käik, lühiühenduste laviin armuahelas. Ljubaša on mahajäetud armukadeda naise stereotüüpne esindaja. Ning mahajäetud ja armukadedal naisel ei ole loomastumise eeltingimusena vaja sissekirjutust diktatuurirežiimi.

Ent kui mõelda armastusest ja selle nimel sooritatud isiksusevastastest kuritegudest Aleksandrovi pakutud ajaloolise meetodi järgi, siis usun, et faktid annaksid pigem vastupidise järelduse ning kinnitaksid, et stalinismi kõrgajal ajal kiremõrvade arv Venemaal hoopis vähenes. (Üks grupipsühholoogia kuldreegel väidab, et totalitaristliku terrorirežiimi näol ilmunud ühine vaenlane liitis inimesi, kes selle all kannatasid.)

«Tsaari mõrsja» lihtsalt ei toimi totalitaristliku türannia allegooriana, Aleksandrovile sattus tema meeli vallanud ajaloolise tõdemuse seisukohast vale dialoogipartner. Õige leiaks suurema otsimiseta ka Rimski-Korsakovi teiste teoste hulgast, iseäranis hästi sobivad selleks poliitiliste allegooriatena kirjutatud «Surematu Kaštšei» ja «Kuldkikas», aga otsapidi ka «Muinasjutt tsaar Saltaanist».

Rimski-Korsakovi teose võtmist meie rahvusooperi repertuaari tuleb muidugi tervitada (eelneva 15 aasta jooksul oli Estonia laval kõigest kaks vene ooperit: «Padaemand» (2004) ja «Armastus kolme apelsini vastu» (2010), Rimski-Korsakovi teostest esietendus viimati 1959. aastal just «Tsaari mõrsja»).

Teisalt võib selle valiku üle natuke iriseda, kuna kõigist Rimski-Korsakovi 15 ooperist on «Tsaari mõrsja» praegu peaaegu ainus, mis Eesti publikule tutvustamist või meeldetuletamist ei vaja. Sest 2011. aastal toimus Estonia kontserdisaalis «Tsaari mõrsja» kontsertettekanne, 2013. aastal valmis PromFesti, Endla ja Kaunase Riikliku Muusikateatri koostöös Teet Kase lavastus, mida näidati lisaks Pärnule ka Tallinnas, ning selle teose Moskva Helikoni ooperiteatri lavastust on siinmail hiljuti näidatud koguni kaks korda (2008. aastal Pärnus ja 2018. aastal Tallinnas).

Miinusena võib esile tuua ka seda, et «Tsaari mõrsja» on Rimski-Korsakovi küpsete tööde hulgas oma kõlalises ja vormilises itaalialikkuses kõige isikupäratum, kõige enam «euronõuetele» vastav. Selles on vastupidi sama autori teistele teostele väga vähe vene koloriiti ning mütoloogiline element, mis enamiku Rimski-Korsakovi teostest maailma ooperirepertuaaris originaalseks teeb, puudub siin täielikult.

Estonia uue «Tsaari mõrsja» peamised lavastuslikud voorused on minu hinnangul maitsekas valguskujundus (Ritšard Bukin), põnevalt ruumiline lavalahendus (Viktor Gerassimenko) ning lavastaja töö solistidega (kõik tegid laulmise kõrvalt õnnestunud katseid näidelda).

Visuaalselt mõjus on kahetasandilise ekraani kasutamine, mis loob lavalist dünaamikat ja võimaldab polüfoonilist pildikeelt (olgugi et sõnum oli kõike muud kui polüfooniline). Paraku ei tulnud dekoratsioonikunst videokunstile järele – HD-videograafika ja papist putkade näol said laval justkui kogemata kokku lavakujunduse 19. ja 21. sajand.

Lavastus on visuaalselt rikas, kuid selle kihid pole paraku omavahel sünkroonis. Kostüümide järgi otsustades pärinesid ühed ooperitegelased 16. sajandi Tsaari-Venemaalt ning teised 1940. aastate Nõukogude Liidust. Nende üheaegne ilmumine samades stseenides tekitas viljatut semiootilist segadust ning juhtis vaataja-kuulaja tähelepanu eemale teose tegelikust draamast. Paaris stseenis pole Aleksandrov suutnud panna vastu kiusatusele teha natuke koomuskit, rikkudes sellega tragöödia kullaproovi.

Estonia 2011. aasta «Tsaari mõrsja» kontsertettekande ajal laulsid peaaegu kõiki juhtrolle külalised. Nüüd on meie rahvusooperil välja panna koguni kahe koosseisu jagu soliste, kelle hulgas väliskülalisi vaid kaks. Esietendusel Ivan Lõkovi rollis laulnud tenor Igor Morozov kukkus minu meelest ansamblist kõige enam välja. Ma ei jäänud hetkekski uskuma tema tundeid Marfa vastu. Aga tuleb tunnistada, et Ivan on selles ooperis väga igav roll: mäng käib üle tema pea ning helilooja pole andnud talle isegi võimalust laval omaenese aaria saatel surra.

Marfa osas laulnud Kristel Pärtnal õnnestus kehastada veenvalt ja veetlevalt seda kunstilist naisideaali, mida kohtame mitmes Rimski-Korsakovi ooperis (tegelastest nt Olga, Lumivalguke, Mlada, Volhova). See on süütu ja hukkumisele määratud ilu, mida võiks mõtteliselt vastandada patusele ilule (viimase monumentaalseim kehastus ooperilaval on Bizet’ «Carmeni» nimitegelane). Dramatism sobib Pärtnale: sureva pruudina oli ta võimsam kui armunud pruudina.

Esimese vaatuse varastas minu silmis Helen Lokuta kehastatud Ljubaša, kes tõestas, et mahajäetud armukade naine on teose dramaatilise pinge hoidja ning kasvatajana palju põnevam tegelane kui armunud mees. Ehkki see partii näis olevat Lokuta jaoks tessituurilt natuke liiga madal, suutis ta oma pika a cappella aaria ajal publiku juubelduste saatel hingemineva meisterlikkusega ilusti finišisse jõuda.

Teises vaatuses lasti Ljubaša lavale ainult surema ning finaalis laulis end hingestatud esitusega ooperi peategelaseks hoopis Rauno Elpi kehastatud Grigori Grjaznoi. Elpi esituses oli Grjaznoi armastus ning (patu)kahetsus sedavõrd siiras, et ülendas tema tegelaskuju mõrtsukast armastuse ohvriks. Siin oli läbielamist ja isiklikku tragöödiat, mis lasi hetkeks unustada lavastaja esitatud suhteliselt sihitud ja sisutud süüdistused Stalinile ning stalinismile.

Elp tõestas, et mõrvaritel ja armastuse ohvritel ei peaks meil aitama tunnetuslikus mõttes vahet teha mitte krimiuudised või ajalooraamatud, vaid paduromantilised kunstiteosed. Ja «Tsaari mõrsja» on oma autentsel kujul üks nendest.

Estonia orkester Jüri Alperteni juhatusel pakkus ilusa partii, mitmest õnnestunud väikerollist (eelkõige Mart Laur, Mart Madiste ja Märt Jakobson) oli mulle esietendusel nauditavaim ning meeldejäänuim Heli Veskuse Domna Saburova. Olgugi et tema vokaalselt veenev ning lavalises mõttes artistlik esitus kippus millegipärast kohati ilma sisulise põhjenduseta koomikasse kalduma (või see kõigest näis mulle nii?).

Juri Aleksandrovi lavastus pole mõjus mitte kunstilise terviku, vaid diplomaatilise žestina – see tuletab meile meelde eesti ja vene rahva ühiseid kannatusi ning kinnitab justkui rahvaste sõprust. Kuid selle aluseks olev lavastuslik kontseptsioon, mis rokiks putinlikul Venemaal ilmselt siiani (ja suuresti sõltumatult ooperist, millega see on dialoogi asetatud), oleks olnud Estonia laval väga aja- ning asjakohane umbes täpselt 1989. aastal (varem polnuks selle esitamine poliitilistel põhjustel lihtsalt võimalik), tänaseks on tema «parim enne» aga lootusetult möödas.

Peamiselt eestlastest ja soomlastest koosneva Estonia külastajaskonna hulgas ei leidu ilmselt inimest, kes vajaks või sooviks romantilise tragöödia pähe ajalootundi stalinistliku ajastu õudustest; kes sooviks kompleksse ja dünaamilise kunstitõe asemel plakatlikku ning staatilist ajaloolist tõde.

Sellega seoses on paslik, ehkki kurb, meenutada üht teist ajaloolist tähtpäeva. Nimelt möödub kahe nädala pärast 10 (kümme!!!) aastast päevast, mil meie rahvusooperi suurel laval tõi mitte-algupärase ooperi välja eestlane (selleks oli Arne Mikk, kes lavastas Verdi «Maskiballi»). Küll on aga sealt peale järjest välja toodud 17 lavastust sisseostetud lavastajatega (esietendumise järjekorras: «Così fan tutte», «Armastus kolme apelsini vastu», «Boheem», «Carmen», «Parsifal», «Manon Lescaut», «Julius Caesar», «Faust», «Tannhäuser», «Armujook», «Rinaldo», «Cardillac», «Aida», «Lendav hollandlane», «Figaro pulm», «Tütarlaps kuldsest läänest» ja «Tsaari mõrsja»).

Vaadates seda teoste poolest ülimalt esinduslikku nimekirja, meenuvad järjepanu lavastuslikud tõlgendused, mis ei haakunud ega haaku meie kultuuriruumiga, polnud ega pole dialoogis siinse kultuurilise ja sotsiaalpoliitilise keskkonnaga.

Me ei ole eestlastena kultuurrahvas, kui ei soovi ega suuda ise lavastada maailma ooperirepertuaari kuuluvaid teoseid, kui me ei püüa nendega loovat dialoogi pidada; kui meie meelest on normaalne, et seda teevad meie eest sisseostetud lavastajad ja lavastusbrigaadid, kelle kunstiline agenda ja tõlgenduskontseptsioonid pärinevad meile võõrast kultuuriruumist. Kes on siin süüdi? Punk, päike ja/või stalinistlik terror?