Käthe Hansen kahetses, et tal polnud annet kirja panna enda ja Antoni lugu, mis oleks «põnevam kui kõik Tammsaare romaanid». Kuid selle eest oli ta värvikas jutustaja ja tema mälestused tähendas üles kunagine E. Vilde muuseumi direktor Elem Treier oma detaili- ja faktirohkes raamatus «Tammsaare elu härra Hansenina».

«Ma olin tookord neiu, kes ei teadnud mehest midagi,» on Käthe hiljem jutustanud. «Tammsaarega oli pooleteise kuu jooksul arusaamatusi ja viperusi, konflikte ja katastroofe pool tuhat. Minul oli temaga väga raske. Vahel kahtlesin, kas tal ongi armastust minu vastu ja ta lihtsalt mängib minuga.»

Abielukuulutus

Aprilli lõpul otsustas Tammsaare sõita Koitjärvele, lausudes lahkumisel Käthele otsesõnu: «Ma olen pikki aastaid põdenud raskeid haigusi, nüüd ma olen vana ja vaene ning abiellumiseks kõlbmatu.» Käthe teatas seepeale otsekohese noorusliku optimismiga: «Olge kasvõi pidalitõbine, ka siis ei pelgaks ma ennast teiega siduda.»

Kui Koitjärvelt saabus vaid paarirealine postkaart, mis oli kirjutatud nagu suurele lapsele, mõistis Käthe, et tal tuleb rohkem söakust üles näidata. 7. juunil saatis ta Antonile teate, et tulgu temale Aegviitu rongijaama vastu. Väikesesse punutud korvi peitis ta ajalehe Sotsiaaldemokraat värske numbri. Selle esileheküljel otse tiitli all oli demonstratiivselt nähtaval kuulutus: «Anton Hansen - Käthe Hansen, sünd. Weltman. Abielusse astunud 7. juunil 1919.»

Aegviidu jaamas kohtudes silmitses Anton lehte võõristavalt. Käthe kirjelduse järgi «Tammsaarele oleks nagu rohelist prantsuse prussakapulbrit raputatud: sellega läks prussakas selili, jalad liikusid niisama, kuhugi ei ole enam minna!» Viimaks tuli reaktsioon äkkvihana: «Miks teie olete sellise kuulutuse lehte pannud!»

Seejärel istus Käthe esmakordselt vankril kõrvuti kohutava vaikijaga.

Kommentaarid (1)
Copy