Ivika Nõgel: elu võimalikkusest maal

Viimasel ajal on taas kord meedias ja poliitikaringkondades käivitunud arutelu elu võimalikkusest maal. Ühtpidi mõistan, miks mõni maaelu edendaja sellise diskussiooni on tõstatanud. On tõsi, et riigil ei jätku maapiirkondadele väärilist tähelepanu ning riigi regionaalpoliitika seisab savijalgadel. Suurtel linnadel, kus valijaid ja raha rohkem, on paraku suurem mõju.

Samas kipuvad inimesed, sealhulgas maainimesed uskuma jääma seda, mida neile päevast päeva korrutatakse ning see töötab heale eesmärgile vastu. Seda enam, et Eesti maapiirkondades on tegelikult elu mitte ainult võimalik, vaid kohati suisa jumalikult hea.

Sedapuhku tõmbasid «maaelu hala» käima uue aasta värsked andmed elanike arvu vähenemisest maapiirkondades, sealhulgas minu kodukandis: Valga, Võru ja Põlva maakonnas. On vähemalt kolm põhjust, miks võiks hädakella löömise asemel järeldusega pisut oodata. Võib-olla on nende arvude taha vaadates ka rõõmustamise ruumi.

Esiteks tuleb elanike arvu üldnumbritesse sisse vaadata: millest vähenemine tuleneb. Minul on praegu kasutada oma valla ehk Otepää statistika, kus sarnaselt teiste maapiirkondadega elanike arv vähenes.

Põhjus aga ei olnud mitte väljaränne. Aasta jooksul oli valda registreerinud ligi kolm korda rohkem elanikke, kui siit lahkus. Pigem viis elanike arvu alla sündidega võrreldes suurem surmade osakaal. See aga omakorda ei tähenda, et maapiirkonna naised ei sooviks sünnitada.

See tundus isegi valla esindajatele olevat üllatus, et valda on tulnud nii palju noori peresid, kes suure superkooli asemel väärtustavad hea õhkkonnaga väikesi maakoole. Ja ometi ei suutnud nad ise seda ametlikust statistikast välja lugeda.

Rahvastikuteadlaste kinnitusel on maal ka praegu pered suuremad, isegi siis kui pereemad on üha sagedamini pärit linnast. Igapäevase lasteaia külastajana näen ka ise noori emasid, kes oma kolmandat või neljandat last ootavad.

Miks siis ikkagi maapiirkondades elanike arv väheneb, kui rahvast juurde tuleb? Vastus on lihtne. Kuna Kagu-Eesti maakondades on eakate osakaal keskmisest kõvasti suurem, on seetõttu ka rohkem neid, kes siin oma elutee lõpetavad.

Kõigi eelduste kohaselt muutub maapiirkondade rahvastiku koosseis aja jooksul siiski nooremaks. Miks ma seda usun? Jätan kõrvale fakti, et seda on minu kodukandis silmaga näha. Külaliikumine Kodukant tegi paar kuud tagasi küsitluse, mille kohaselt pidas 28 protsenti maal elavatest inimestest oma kodukoha tugevuseks uute elanike saabumist. Veelgi enam, 74 protsenti vastanutest leidis, et nende kodukoht pakub suurepärast kasvukeskkonda lastele. See on ka juba praegu paljudes maakohtades täheldatava sisserände üks põhjuseid.

Siinkohal jõuan teise põhjuseni kahelda üledramatiseeritud sõnumites, mida meediasse paisatakse.

Rääkisin hiljuti tuttava külavanemaga, kes tunneb oma alla saja elanikuga hajakülas kõiki majapidamisi ja peresid. Paar aastat tagasi tabas teda küla statistikat vaadates hämming, kui külla oli ühtäkki juurde tekkinud 30 inimest. Tema teada polnud küll keegi aasta jooksul juurde tulnud, kuid arvud rääkisid teist keelt.

Ka minu külas juhtus sarnane lugu, ainult et teises suunas. Hakkasime just mõttes tähistama, et varsti jõuab siin elanike arv sajani, kui aastavahetus langetas seda ligi 20 võrra.

Kuigi mängus olid väiksed arvud, näitavad need, kui vähe usaldusväärne on meil rahvastiku registri statistika, mistõttu ei tea meie omavalitsused ega ka riik täpselt, kus inimesed elavad ja kust kuhu liiguvad.

Ka Otepää valda sisseregistreerunute suur arv oli tõenäoliselt seotud siin sügisel läbi viidud sissekirjutuste kampaaniaga, millega käisid kaasas ahvatlevad auhinnad. Inimesi ei tulnud reaalselt juurde, vaid vallas elavad inimesed tegid korrektiive oma sissekirjutuses. Seega elas vallas juba möödunud aastal reaalselt rohkem inimesi, kui andmed näitasid.

Olen märganud, et inimeste sissekirjutust mõjutavad oluliselt sellised faktorid nagu tasuta linnatransport, väiksem eluaseme kinnisvaramaks, soov aidata kedagi kohalikel valimistel, lasteaiakoha järjekord ning lõpuks ka need kampaania korras lubatavad hüved.

Pealegi on tänapäeval väga tavaline omada paralleelselt elukohta nii maal kui ka linnas. Seda trendi ei kajasta aga ükski statistika.

Külaliikumine Kodukant tegi paar kuud tagasi küsitluse, mille kohaselt pidas 28 protsenti maal elavatest inimestest oma kodukoha tugevuseks uute elanike saabumist.

On veel kolmas aspekt, mis võiks maapiirkondi julgustada. Nii küla, valla kui ka maakonna arengu seisukohalt on elanike arvust palju olulisem inimvara kasv. Inimvara on mõiste, mida kasutavad teadlased, et eristada elanike arvu potentsiaalist, mida nad endast kannavad. Rahvastikuteadlase Luule Sakkeuse sõnul võib piirkonna inimeste arv kahaneda ja samal ajal inimvara kasvada, kuna viimane hõlmab ka inimeste haridust, oskusi ja võimekust.

Ühe uue pere maapiirkonda tulek võib inimvara mõttes kompenseerida mitut lahkuvat peret. On teada, et tüüpiliselt asuvad maale elama ettevõtlikud, hea töö- ja juhtimiskogemusega, hea hariduse ning aktiivse eluhoiakuga inimesed.

Need on inimesed, kes võimelised looma endale ning sageli ka teistele töökohti. Inimesed, kellel on oskusi, mis on piirkondadest on senise väljarändega kaduma läinud. Samuti on nende seas on palju noori, kelle soov on siin oma peret luua või suurendada.

Tuues näitena oma küla, siis on viimase kümne aastaga siia elama tulnud inimesed võimelised endise kahe külaürituse asemel korraldama kümmet ettevõtmist aastas.

Pühajärve kooli sügisese kriisikoosoleku lastevanematest osutus ligi kolmandik «uusmaakateks». See tundus isegi valla esindajatele olevat üllatus, et valda on tulnud nii palju noori peresid, kes suure superkooli asemel väärtustavad hea õhkkonnaga väikesi maakoole. Ja ometi ei suutnud nad ise seda ametlikust statistikast välja lugeda.

Kui nüüd keegi väidab, et räägin ainult enda tunnetuslikust arvamusest ning et see ei kehti kõigi maapiirkondade kohta, olen sellega valmis nõustuma. Et tegelikku olukorda põhjalikumalt tundma õppida, vajaksime kindlasti põhjalikumaid, õigeid küsimusi püstitavaid uuringuid, mille tellimisega riik näitaks üles tavapärasemast suuremat huvi ja hoolimist oma maapiirkondade vastu.

Seni aga hoian kinni oma usust maalilisesse paradiisi ning häda sunnil Tallinna sattununa seal ummikutes seisvate juhtide närvilisi ja morne nägusid vaadates mõtisklen pikalt elu võimalikkuse üle linnas.