Pereterapeut annab nõu: kuidas rahustada last, kes väljendab oma tundeid vägivaldse käitumise abil?

Meelike Saarna sõnab, et kõige parem viis tunnetega toime tulla, on olla nendega nõus – neid aktsepteerida. See toob reeglina kaasa esmase rahunemise, kuid ei ole lahendus kogu olukorrale.

Lapse tunnetega nõus olemine tähendab, et mõistame lapse valu ja hädasolekut. Saame aru, et lapsega on toimumas midagi, mille juhtimisega ta ise veel toime ei tule, kuna tal puudub võime oma tunnetest aru saada ning enda käitumise üle mõelda. On oluline teada, et lapse tunde aktsepteerimine ei tähenda, et nõustume lõhkumise ja löömisega – seesugust käitumist tuleb takistada. Samas on tähtis aru saada, et löömine või lõhkumine ei ole lapse kuri plaan, vaid impulsiivne reaktsioon: ta näitab oma tunnet, kuna ei oska teisiti end väljendada, ei oska öelda, mis tunne tal on või mida tahaks.

Nutmise, löömise, asjade loopimise ja muu sellise kõige sagedasem sõnum on: «Mul on paha olla, aita mind, ma ise ei oska!»

Kui vanem taolistes olukordades ärritub, on kuri ja karistav, siis lapse hädasolek vaid suureneb ja vanema abistatavus on nullilähedane. Laps ei tea, mida oma häda ja suurte tunnetega peale hakata. Vanem peaks teadma. Vahel vanemad arvavad, et lapse süllevõtmine sellises olukorras oleks kui lapse ebasobiva käitumise heakskiit. Ent lapse ebasobiv käitumine on seda vaid pealtnäha - laps ei kavanda seda käitumist, kuna väikelapse aju pole kavandamiseks ega tagajärjele mõtlemiseks veel võimeline. Lapse käitumise taga on sõnum, mis räägib tema vajadustest ja vanemad peavad olema nutikad oma laste varjatud sõnumite tõlkijad. Kui sul on paha olla, kas riidlemine aitab?

Mis võib aidata?

Näiteks öeldes lapsele: «Ma saan aru, et oled kuri. Sa oleks tahtnud küpsist (veel multikaid vaadata, diivaniäärele ronida või muud taolist, mis parasjagu aktuaalne ja vanema arvates sobimatu on). Jah, see võib küll täitsa kurjaks teha, kui oma tahtmist ei saa. Kuid mina ei luba ennast lüüa (autot vastu seina loopida, laualt asju põrandale - kirjeldus lapse käitumisest). Ei. Stopp!»

Selles olukorras on korraga sees nii õrnus kui ka nõudlikkus. Hea oleks, kui pärast seda saaks lapse sülle võtta, isegi kui ta pealtnäha ei taha ja vastu hakkab. Vanema kindlad käed, rahulik keha ja rahulik meel aitavad lapsel rahuneda ja äsja kogetud kaotuse tundega toime tulla. Selle olukorra laiem sõnum lapsele on: kui ma olen hädas, siis on keegi, kes teab, mida teha ja aitab mind. Nii on lootust, et laps ka suureks kasvades julgeb küsida abi ja ei häbene oma murest rääkida.

Kui laps ei taha kuidagi süles olla, on siiski oluline olla tema juures. Näiteks, kui laps istub põrandal ja nutab väga kõvasti, võib istuda või kükitada tema juures, jälgides teda lahkelt ja kaastundlikult. Kui nutu vahele mahub, saab ka midagi mõistvat öelda. Lapsel on vahel lihtsalt vaja kogu nutt välja nutta. Rahuliku vanema läheduses on seda turvaline teha.

Ei maksa karta lapse tundeid tagasi peegeldada, peljates, et siis lööb laps «kogu registri valla». Kui ka lööb – mis siis sellest? Tunded on lihtsalt tunded: need tulevad, lähevad, muutuvad. Pole põhjust tundeid karta. Lapse nutt on lapse jutt. Kui jutud on räägitud, on vähem võimalust, et pinge koguneb ja koguneb ning siis vulkaanina väljub. Kui laps saab pidevalt sõnumeid, mille sisu on, et tunnete väljanäitamine pole vanema jaoks aktsepteeritud («Mis sa pirised!», «Jäta juba oma jonn!», «Mis see väike koks sulle tegi!»), tekib lapsel pikapeale tunne, et temaga on midagi valesti, et ta ei kõlba kuhugi, sest ta tunneb valesti, kuna suur ja tark täiskasvanu ei usu tema tunnet, tühistab selle, ei pea seda tähtsaks. Ja kuna kõik see on lapse jaoks uut pinget tekitav, siis võib kergesti tekkida nõiaring: laps tunneb end halvasti, ei leia mõistmist, tunneb end veel hullemini, näitab seda veel hullemal moel. On kindel seaduspära: mida hullemini laps end tunneb, seda hullemini ta käitub. Seda jada saab katkestada mõistev ja rahulik täiskasvanu.

Kui lapsel löövad tunded üle pea, võiks tegutsemise järjekord olla selline: 

1. Peegelda. Lapsel tuleks aidata peegelduste kaudu aru saada, mida ta tunneb ja siis selle tundega ühenduses olla. Nii anname lapsele ühtlasi sõnumi, et tunnete tundmine kuulub inimeseks olemise juurde ja et oma tunnetest arusaamise kaudu saame end kõige paremini rahustada. 

2. Anna aega. Tunne ei allu välisele käsule, seega ei tohiks nõuda, et laps tunneks midagi muud, ega halvustada, miks ta just nii tunneb või nõuda tundmise lõpetamist. 

3. Normaliseeri. Kui tunne on läbi tunnetatud ja normaliseeritud, see raugeb. Tunded ongi liikuvad, muutuvad, mööduvad. Kui seda kõike lapses aktsepteerime, õpib ta tasapisi oma tundeid ise reguleerima.

4. Võta vastutus. Kõikide emotsionaalselt keerukate olukordade lahenemise eest vastutab täiskasvanu.