Gea Kangilaski: liiklemine ratastoolis – kui raske see peab olema? (4)

Suvi ja talv on ratastoolis liiklejale väga erinevad ajad. Meie teepuhastuse kvaliteet on selline, et külmunud lumevall või, vastupidi, hiiglaslik sulamisveest tekkinud lomp võib madalale viidud kõnniteeservast loodetud kasu ristmikul täielikult kaotada. Bussipeatustes tekivad lumevallid otse peatuse ja bussitasku vahele nii, et ratastooli või lapsevankriga liikujale võib buss jääda kättesaamatuks ka siis, kui see on madala sissepääsuga.

Kesklinnas saab inimene paluda teeületusel abi ja ratastoolis liikuv inimene tihti peabki seda tegema. Näiteks kui roheline tuli põleb vaid 12 sekundit ja tee on kaldu, nagu on Kaarsillalt raeplatsi poole. Mõnikord peab ratastoolis liikuja valima teeületamiseks hoopis pikema diagonaalmarsruudi, sest äärekivi pole kogu ülekäiguraja ulatuses sama kõrge, nagu näiteks on juhtunud Riia tänava ülekäigukohas Kvartali ja kaubamaja vahel.

Miks ei ole me suutnud luua päriselt mõnusat linnaruumi isegi kesklinnas? Miks on lumekoristuse kvaliteet pidevalt pinnuks silmas? Miks satuvad suvel müügitelk, tara või mõni muu takistus kõnniteele ette nii, et ratastooli või lapsevankriga ei ole tänav enam mugavasti läbitav või on läbimatu? Miks ei teavitata sellistest takistustest, ehkki teavitame kõigist autoliikluse takistustest?

Uusi rattateid, lahendusi ja radasid kergliiklejaile me arutame ikka veel üksikute projektide haaval. Nii saamegi kaleidoskoobi eriilmelistest lahendustest, mis tekitavad liiklejas segadust: siin rattatee nüüd lõppes, kummal teepoolel ta pärast ristmikku edasi kulgeb?

Kui konarlikuks võib olla külmunud kõnniteed kattev jääkiht? Kui sügavad võivad olla autodest teesse sõidetud roopad? Kas sademeveest kogunev lomp võib laiuda mitmeid meetreid pea kogu lumesulamise aja? Kui kõnnitee ei ole sõiduteest tänaval eristatud, kui lähedale hoonetele võib parkida? Kas lapsevankri ja ratastooliga inimese sundimine keset tänavat, sest parkivad autod takistavad mujal liiklemist, on loomulik ja sellega peab lihtsalt leppima? Kas vaegnägijaile mõeldud märgistust peabki olema nii raske leida? Kas teeületuseks rohelise tule nõutamise nupp peab olema postil, mille betoonjalus on nii lai, et ratastooliga ligi ei pääse?

Invatõstukid lakkavad töötamast ja lahendusi otsime aastaid, kuulsaim näide on loomulikult Tartu vaksal. Mõnigi kord paikneb invatõstuki juhtimispult kohas, kus seda otsidagi ei oska, ja seda on keeruline kasutada.

Ettevõtjad, söögikohtade omanikud, avalike hoonete haldajad, kultuuriasutuste töötajad ja spordisaalide pidajad väga tihti ei lisa peasissekäikude juurde infot selle kohta, milliselt majaküljelt on võimaldatud sissepääs ratastooli kasutajale ning kas seda üldse on.

Kas kunagi saavutame hea tava, mille järgi takistused erivajadusega liikleja radadel ja teenuste juurde pääsemisel on vähemalt samasuguse prioriteetsusega nagu ootamatult tekkinud tänavaaugud?

Paljud kultuuriasutused paiknevad vanades majades. Kas me ei võiks kultuuripealinna projekti raames algatada mitmeaastast programmi, et kohandada need liikumispuudega inimestele sobivaks? Kui raske on panna tähele, et ka ratastoolis on raske etendust või filmi pingiridade ees pea kuklas vaadata, sest saali kalle ei võimalda ratastoolis tavavaatajatega samale kaugusele asuda või puudub saali sissepääs ülalt?

Samuti on ikka veel linnas paljudel liikumispuudega inimestel raskusi, et pääseda jõu- või spordisaali, ujulasse ja nende riietusruumidesse, ehkki hooned on uued ja kasutusload väljastatud viimaste aastate jooksul. Kuidas ometi jäi see asjaolu ehitusprojekte algatades tähelepanuta? Kas taaraautomaadi juurde pääsemisel või raamatukogu lugemissaali sisenemisel tohib kõrge lävepakk saada ratastoolis liikujale takistuseks? Kas kunagi saavutame hea tava, mille järgi takistused erivajadusega liikleja radadel ja teenuste juurde pääsemisel on vähemalt samasuguse prioriteetsusega nagu ootamatult tekkinud tänavaaugud?

Kui kellelgi on liikumispuue ja ta vajab käimiseks raami või ratastooli, siis Tartusse pääs ja siit kuhugi mujale sõit on äärmiselt raskendatud. Ei tasuta maakonnaliinidel ega pea ühelgi ekspressliinil ole käigus busse, kus oleks ratastoolikohti või kus sissepääs poleks kõrge ja astmeline. Olen pidanud kohtuma ka bussijuhtidega, kes palve peale küll avavad keskmise ukse, kuid käimisraami sisse tõstma ometigi abistama ei tule. See on ilmselt juhtide harimise küsimus, kes harib?

Tartu linna juhtimisotsuseid (planeeringute ja eskiiside arutelud, linnavolikogu ja komisjonide istungid) tehakse enamasti ruumides, kuhu erivajadusega inimesed omal käel või vaevata ei pääse. Kas seegi on üks põhjus, miks nendega ei arvestata või piisavalt ei arvestata? Või on pisut põhjus ka selles, et üksikud aktiivsemad liikumispuudega inimesed lihtsalt ei jaksa vabatahtlikult ja tasuta igal koosolekul kaasa lüüa, igasse projekti süveneda? Kas meil on linnavalitsuses piisavalt eksperte, kes oskavad avalike hoonete, ruumide ja liikumisradade planeerimisel neid aspekte arvestada?

Algatasin pärast kõigi nende küsimuste endale esitamist arutelu volikogus. Mitmed mu sõbrad või tuttavad on ratastoolis. Nad on väga erinevas vanuses, väga erinevate kultuurihuvide ja tööalaga inimesed, kes kõik tahavad elada samamoodi aktiivselt nagu pea kõik me teisedki.

On aeg-ajalt tarvilik meelde tuletada, et keegi meist pole kaitstud selle eest, et näeme ühel päeval elu erivajadusega inimese silme läbi. Kui tahame, et terviseprobleemid ja õnnetused ei eraldaks inimesi ühiskonnast ja üksteisest, peame hakkame seadma plaani, kuidas neid probleeme tulevikus lahendada ja ennetada.