Omastehooldajate koormust loodetakse lähiaastail vähendada
23. jaanuar 2019, 08:33
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sotsiaalkomisjon sai teisipäevasel istungil ülevaate valitsuse kinnitatud kavast, mis näeb ette pikaajalise jätkusuutliku hoolduse süsteemi loomise olukorras, kus omastehooldajate koormus on Eestis väga suur ja koduhoolduse teenust on seni vähe arendatud.
Sotsiaalkomisjoni esimees Helmen Kütt sõnas, et kodu ja hooldekodu vahel peab olema palju erinevaid võimalusi, olgu nendeks näiteks kodude kohandamine, eakatele ja dementsetele mõeldud päevakeskused, hästi korraldatud koduõendus, sotsiaaltransport või avahooldus.
„Igaühel peab olema õigus ja võimalus elada oma kodus ja olla abistatud. Kui aga tervislik seisund muutub ja tekib vajadus hooldekodu teenusele, siis hooldekodu koha peab saama igal juhul. Ka siis, kui koha maksumuseks vajaliku raha puudumisel on lähedaste ainuke valik koju omastehooldajaks jäämine,“ rääkis Kütt.
- 2016. aastal abistas oma leibkonna liiget umbes 65 000 inimest. Üle 20 tunni nädalas ja enam tegi seda ligi 20 000 inimest.
Näiteks on omavalitsuste osakaal üldhoolduskuludest langenud 2013. aasta 31 protsendilt 22 protsendile 2017. aastal.
„Omastehooldajate koormus on Eestis väga suur, pakutavad koduhooldusteenused aga omavalitsuste lõikes väga erinevalt kättesaadavad. Selline olukord ei tohi kindlasti jätkuda ja seetõttu peab sotsiaalne kaitse saama riiklikuks prioriteediks,“ ütles Kütt.
Kuna hooldus- ja õendusabiteenuse hinnad on paljudele peredele ülejõukäivad, on tihti ainsaks väljapääsuks ühe pereliikme tööst loobumine. See aga võib kaasa tuua paljude perede sissetuleku jätkuva kahanemise ja hooldajate ning hooldatavate elukvaliteedi languse.
Kulud sotsiaalkaitsele on vähenenud
Sotsiaalkomisjoni liikme Liina Kersna sõnul on kurb näha, et kohalike omavalitsuste kulud sotsiaalkaitsele on vananeva rahvastiku tingimustes hoopis kahanenud, mitte kasvanud. Näiteks on omavalitsuste osakaal üldhoolduskuludest langenud 2013. aasta 31 protsendilt 22 protsendile 2017. aastal.
Lisaks tõi Kersna välja, et selgelt on alaarendatud koduhoolduse teenused, kuigi just koduteenused peaksid olema prioriteetsed.
„Iga inimene tahab eelkõige elada oma kodus ja me peame seda erinevate koduteenustega toetama nii kaua kui võimalik,“ ütles Kersna, kelle sõnul on praegu koduteenusel 6 400 inimest, kuigi vajadus oleks 20 000 inimesel.
Mis peaks muutuma?
Kava järgi tuleb pikaajalise hoolduse süsteemi loomisel suunata senisest enam avalikku raha kodus elamist toetavate teenuste, kogukonnapõhiste teenuste ja teenusmajade mahtude suurendamisse.
Lisaks peavad paranema õendusabi kättesaadavus ja vähenema inimeste omaosalus nii koduteenuste kui ka institutsionaalse hooldusteenuse eest tasumisel.
Valitsus otsustas eelmise aasta detsembris, et teenuse omaosaluse katmisel arvestatakse vajaduspõhisust. Vajaduspõhiste teenuste osutamiseks on avalikest vahenditest vaja lisaraha hinnanguliselt üle 161 miljoni euro, sealhulgas oleks kohalike omavalitsuste panus 20-40 protsenti.
Valitsuse kinnitatud jätkusuutliku pikaajalise hoolduse süsteemi loomise ning hoolduskoormuse vähendamise kava koostajate hinnangul võiksid vastavad seadusemuudatused Riigikogu täiskogu ette jõuda 2020. aasta esimesel poolel ja esimesed muudatused jõustuda 2021. aastal.