Juhtkiri: liiga kergesti erutume (6)

Paraku ühendab kõiki neid teemasid, lähenemisi ja murekohti üks: need ei huvita enamikku inimestest. Poliitika seisukohalt vajalikud küsimuseasetused, kuid ei puuduta suurema osa Eesti elanike põletavaid argimuresid, kellel paistavad olevat hoopis muud teemad südamel.

Nii jääb ajakirjandusväljaannete veebikülgi ja sotsiaalmeediat sirvides silma, et maksumuudatuste, pensionireformi või keele- ja kodakondsusküsimuste asemel arutletakse hoopis selle üle, kas on hea mõte liigutada koolipäeva algust kella üheksale. Peaks see muudatus saama riigikogus rohelise tule, puudutaks see tõesti suuremat osa Eestit: nii lapsi kui ka nende vanemaid, loomulikult koolipersonali, aga ka kõiki, kes hommikuti tööle tõttavad, nende kaudu omakorda samuti liikluskorralduse eest vastutavaid spetsialiste ja nii edasi ja nii edasi. Niisiis tuleb ilma irooniata öelda, et tegu peabki olema ühiskonna närvi puudutava teemaga.

Kas kooli alguskellaaeg on see teema, mis peaks kütma üldrahvalikke kirgi, või jääb meil selle üle vaieldes mõni tähtsam teema selgeks rääkimata?

Tänast Postimeest lugedes tuleb välja, et paljude inimeste elu puudutava projekti tagant paistavad välja sotsiaaldemokraatide kõrvad. Nagu ütleb anonüümseks jääda tahtnud riigiametnik, on tegemist osaga Sotsiaaldemokraatliku Erakonna riigikogu valimiskampaaniast. Kaval käik, mis näitab, et kuigi teised erakonnad on oma valimisloosungitega rahvast irdunud, on sotsid suutnud teha tabava torke.

Seejuures näitab see, kui suurel määral mõjutab meie käitumist, mõtlemist ja tundeid ühismeedia – on ju arutelu kooli alguskellaaja muutmise üle kõige ägedam just sotsiaalvõrgustikes.

Näiteid on teisigi. Muhumaa ja mandri vahelise silla ehitamine, Rail Baltic, Talsinki tunnel või Tartu tselluloositehas – kui tuua vaid mõni näide juhtumitest, kus sotsiaalmeedia pinnapealsus dikteeris arutelu tempo ja sisu.

Ja nüüd näeme jälle, kuidas me ei mõtle asju rahulikult läbi, vaid võtame uudiseid vastu tunnetepõhiselt. Kui keegi lubab midagi, paneme laigi (inglise keeles like). Kui keegi vihastab meid välja või kurvastab, paneme vastavalt tigeda või nukra emotikoni. Aga kui keegi räägib pikka tõsist juttu, siis kerime edasi. Nii olemegi suundumas ühiskondliku mõttevahetusega sinna, kus me räägime asjadest, mis on olemuselt tühised või ebaratsionaalsed, kuid mis kiiresti kaduvas hetkes näivad hoopis suured ja dramaatilised.

Kahjuks näitab see Eesti avalikkuse nõrkust ja mõjutatavust. Õiges suunas mõjutamine on muidugi vajalik ja sotside käitumist tulebki kiita – suurte ja kõrgete, paraku ka kaugete ja teoreetiliselt mõjuvate teemade asemel suutsid nad võtta ette ühe konkreetse, paljude elu puudutava küsimuse ning panna rahvas tõesti selle üle arutlema. Samas tuleb siiski silmas pidada ka lihtsat tõde: kui me räägime millestki, siis samal ajal me paraku ei räägi millestki muust. Niisiis, kas kooli alguskellaaeg on see teema, mis peaks kütma üldrahvalikke kirgi, või jääb meil selle üle vaieldes mõni tähtsam teema selgeks rääkimata?