Arved Breidaks: valimisplakat maale ei jõuagi

Põhjuse arvamiseks ei pea kuuluma partei kampaaniatiimi, sest agraarvalijate vähesuse tõttu ei vääri kallile materjalile trükitud klantspildi perifeeriasse transportimine ja selle hilisem utiliseerimine end lihtsalt ära. Sestap võitlevadki pildile pääsenud poliitikud maarahva huvide eest paradoksaalsel moel hoopis linnades.

Koos aktiivse valimisagitatsiooni algusega kaovad need pildid ka linnatänavatelt, kuid taas on tõusnud üles küsimus, kas plakatite omaaegne ärakeelamine oli üldse taibukas mõte. Vahest peaks poliitikuil lubama end majaseintel reklaamida taas igal ajal, ilma igasuguste piiranguteta? Mõtet toetab õiguskantsler ning ka politsei loodab, et kui reklaamimine vabaks lasta, ei peaks nad enam tegelema juhtumitega, kus reaalset kuritegu toime ei panda.

Mida suuremad portreed, seda väiksem on nende kõrval kodanik.

On saanud pahaks kombeks, et vaatamata selgele sõnale, et aktiivse agitatsiooni perioodil on poliitiline välireklaam keelatud, katsuvad seaduseandjaks pürgivad inimesed seadusest ikkagi mööda vingerdada. Ja alati jätkub konkurente, kes kaebavad politseisse, et see või teine erakond on ikkagi oma reklaami kuhugi nähtavasse kohta vaatamiseks sokutanud. Tähelepanu võidavad mõlemad, sest küllap kusagil ikka uudisnupp ilmub, et poliitik A süüdistab kollegi B varjamatus enesereklaamis.

Kõige lihtsam lahendus olekski reklaamipiirang kaotada. Poliitikute üksteise peale kaebamise pärast väärtuslikke töötunde raiskavad politseinikud saaksid kergemalt hingata. Teisalt tuleks küsida, millist olulist informatsiooni kannavad linnatänavatele üles sätitud poliitikute näopildid? Nende ainus väärtus ilmneb kampaania alguses, mil parteid saavad plakatite vahendusel teada anda, kes on nende kohapealsed esinumbrid ja millised nad enam-vähem välja näevad. Paraku näitab elu, et seegi teenus on kättesaadav üksnes linlastele ja maarahvas peab taas ise vaeva nägema, et üldse midagi teada saada.

Eesti linnatänavate välisilme ei kaota palju kui poliitiline välireklaam jääbki aktiivse agitatsiooni perioodil keelatuks. Suurtele pindadele prinditud poliitikute portreed tuletavad kangesti meelde riigikorda, millest me kolme kümnendi eest õnnelikult lahti saime. Mida suuremad on portreed, seda väiksem on nende kõrval kodanik.

Sestap teen ettepaneku, et püstitame igasse omavalitsusse ühe või mitu teadetetahvlit, kus igal kandideerival erakonnal on võimalik kogu kampaania ajal oma tähtsamate ninade pilte klaasi taga eksponeerida. Pildid olgu ühte mõõtu ja mahtugu nende kõrvale ära ka üksikkandidaatide portreed. Nõnda oleks tagatud inimeste teavitamine nii linnas kui maal ja ka poliitikud rahul.