Pärnu: kas endiselt Suur Kolmik? (3)

Rein Toomla
, Tartu ülikooli politoloog
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Andres G. Adamson

Pärnu linn ja maakond on olnud riigikogu valimistel üks kummaline valimisringkond. See on kant, kus erakondade esinumbrid on osutunud nii populaarseteks, et nimekirjades tahapoole paigutatud kandidaadid on pea täiesti varjutatud. Eriti teravalt torkas selline pilt silma viimastel valimistel: nii riigikogu omadel kui kohalikel.

Eelmistel riigikogu valimistel 2015. aastal olid Pärnumaa vaieldamatud valimisstaarid Toomas Kivimägi, Mart Helme ja Kadri Simson. Nemad valiti ainsatena isikumandaadi toel parlamenti. Kuid nende hiilgavate tulemuste kõrval ei pääsenud suurt löögile erakondade teised-kolmandad numbrid. Kivimägi vedas ringkonnamandaadiga sisse Jüri Jaansoni, kuid vahe nende kahe mehe vahel oli pea kuuekordne. Simsoni järel teiseks jäänud kandidaat kaotas umbes 12kordse vahega ja Helme edestas oma kaasvõitlejat 50 korda parema tulemusega. Viimastel kohalikel valimistel 2017. aastal kinnitas Pärnu eripära Romek Kosenkranius, kes edestas oma nimekirja teist kandidaati 15 korda. Kas midagi niisugust võiks juhtuda tänavugi?

Kosenkraniust ei ole veel suudetud erakondlikesse nimekirjadesse suruda – tema jääb välja. Kuid teised on endiselt olemas ja, mis veel olulisem, nad on olnud küllalt nähtavad, et korrata viimaste aastate saavutusi. Kuid kas kõrvalt paistab tulemas kedagi, kes suudaksid selle triumviraadi ülemvõimu kõigutada? Igaks juhuks tuleks jälgida veel kolme meest: Andres Metsoja, Indrek Tarand ja Toomas Alatalu. Metsoja jäi eelmistel valimistel küll isikumandaadi medalita, kuid ­linnavolikogu esimehena võib olla nähtavam Suurest Kolmikust, kes enamjaolt toimetavad Tallinnas.

Kommentaarid (3)
Copy
Tagasi üles