Kadri Kuulpak: feministide loogika – kõik on võrdsed, naised võrdsemad (39)

Naiste marsiga on mul mitu probleemi, ja nagu näha, sellel osalejatel veel enamgi. Keegi võitleb võrdse esindatuse, keegi võrdsete palkade, keegi vägivalla vähendamise eest. Kõik need on eri probleemid, mille põhjused ei saa olla ainult soolised.

Naiste marsi korraldajate üks põhipostulaate kõlas: «Oleme esikohale seadnud naiste ja meeste võrdse esindatuse poliitikas.» Teine korraldaja ütles intervjuus Postimehele, et valimisnimekirjad võiksid olla triibulised (ehk mehed ja naised vaheldumisi). Ühest küljest läheb see mõte vastuollu poliitika põhimõttega, et võimu ei anta, vaid võim võetakse. Teisalt ei näe ma ühtegi adekvaatset põhjust, miks peaks asetama soo parlamenti pääsemisel kõrgemale kompetentsist.

Peamine põhjus aga, miks on naiste osakaalu võrdsustumist rahvaesindajate seas utoopiline nõuda, peitub selles, et mehed ja naised teevad tööelus erinevaid valikuid.

Peamine põhjus aga, miks on naiste osakaalu võrdsustumist rahvaesindajate seas utoopiline nõuda, peitub selles, et mehed ja naised teevad tööelus erinevaid valikuid. Seda täiesti vabast tahtest. Neid otsuseid uuritakse psühholoogias isiksusejoonte niinimetatud suure viisiku mudeli alusel. See kirjeldab inimese iseloomu viie faktori kaudu: avatus kogemusele, meelekindlus, ekstravertsus, leplikkus ja neurootilisus.

Kui üldiselt sarnanevad kaks sugu teineteisele rohkem kui nad teineteisest erinevad, siis vahe tuleb sisse äärmustes: kõik kõige leplikumad inimesed on naised ja kõik kõige väheleplikumad on mehed. See tähendab, et mehed on võistlushimulisemad, skeptilisemad, kriitilisemad ja kangekaelsemad.

Just need isikuomadused teevadki mehest tõenäolisema kandidaadi firmajuhi või tipp-poliitiku kohale. Hiljaaegu rääkis peaministri büroo juht intervjuus ERR-ile, et magab öösiti viis tundi ja on sellise tempoga töötanud üle kümne aasta. Enne peaministri büroosse tulekut töötas Tanel Kiik korraga kahel ametikohal riigikogu aseesimehe nõunikuna ja kinnisvaraettevõttes juhatuse liikmena. Samal ajal lõpetas Kiik ülikooli ettevõtluse ja projektijuhtimise erialal, cum laude.

Mina sellist elu endale ette ei kujutaks! Küll aga juhtisid enne Kiike peaministri bürood Kairi Uustulnd ja Liina Kersna. Võib vaid ette kujutada, et see töö pole meelakkumine ja tippu jõudmisel koguneb vaenlasi kindlasti rohkem kui sõpru. Niisiis: võimalused on võrdsed, aga tõenäosus, et naine sellise valiku teeb, on väike.

Sooline diskrimineerimine moodustab palgalõhest väga väikese osa.

Viies feministide üldise võrdsusnõude äärmusse, võiks küsida, miks ei nõua keegi meestega võrdselt naisi kaevandustesse maaki murdma, metalliahjude juurde rauda valama, ehitusplatsidele tsementi segama või tormisele merele kala traalima. Kurba nalja tehes lahendaks see ehk veel ühe feministide mure, mis seisis naiste marssi tutvustavas tekstis: «On võimalik ühtlustada sugudevahelist oodatavat eluiga.»

Võrdse esindatuse juurest jõuame kohe ka palgalõheni, mis paljuski tuleneb just individuaalsetest karjäärivalikutest. Rohkem mehi töötab tavaliselt kõrgemate palkadega kinnisvara, ehituse ja infotehnoloogia valdkonnas. Naised domineerivad jälle hariduses, tervishoius ja sotsiaalteenustes. Mehi huvitavad rohkem asjad, naisi inimesed. Individuaalsed valikud moodustavad ülemaailmselt palgalõhest umbes viis protsenti.

Palgalõhe mõjutavad ka (teised) isikuomadused, naiste kalduvus leplikkusele, mistõttu küsivad naised vähem palka. Seega parim viis palgalõhe vähendamiseks oleks julgustada naisi rohkem palka küsima. Olen kogenud meessoost sõbra ranget soovitust enne töövestlust kindlasti temale helistada. Mäletan, kui julgustavalt see mõjus.

Olgu öeldud, et sooline diskrimineerimine moodustab palgalõhest väga väikese osa. Kui palju täpselt, saame me õnneks varsti teada, sest Tallinna Ülikool sai üle poole miljoni euro palgalõhe põhjuste väljaselgitamiseks.

Mis annab aga alust arvata, et soorollid ei ole sotsiaalselt konstrueeritud? Et keskealised valged mehed ei juhigi patriarhaalset lääne ühiskonda? Sellele küsimusele vastasid teadlased 76 riigis läbi viidud uuringuga.[1] Tööst järeldus, et mida jõukam ja egalitaarsem (sookvoodid, soole viitavate asesõnade kaotamine jne) riik, seda suuremad on erinevused naiste ja meeste vahel. Seega, luues võrdsed võimalused vabalt valida, teevad mehed ja naised loomuomaselt erinevaid valikuid.

Feministliku vahu kloppimise asemel võiks parem vaadata, kas naistel ja meestel on ühiskonnas võrdsed võimalused.

Feministliku vahu kloppimise asemel võiks parem vaadata, kas naistel ja meestel on ühiskonnas võrdsed võimalused ja mitte muretseda, et mehed ja naised teevad neis tingimustes erinevaid valikuid.

Kümme aastat tagasi oli naistel seadusega keelatud näiteks keevitada käsitsi rohkem kui kümne meetri kõrgusel, toota villast riiet, töödelda tubakat, kanepit ja lina, kände juurida, kaevanduses füüsilist tööd teha. Täna on need võimalused olemas. Mehed saavad jälle uuest aastast kauem isapuhkusel olla – 30 päeva varasema kümne asemel – ning kõigil isadel tekib õigus isapuhkust välja võtta.

Peaksid ju eestlased lähiajaloost teadma, milleni viib grupiidentiteedi esikohale seadmine, kategoriseerimine etnilise, soolise või rassilise identiteedi järgi ja kollektiivse süü tekitamine. Mis puudutab naiste marsi eestvedajate tõstatatud üksikemaduse ja naistevastase vägivalla teemat, siis mitteeristavas sõnastuses on üksikvanemlus ja lähisuhtevägivald igal juhul teemad, mille üle arutleda.

Naiste marsi arutelu käigus jõudsime näha ka vasakäärmuslastele omast soovi piirata sõnavabadust «poliitkorrektsuse» tähe all. Üks osalenutest kirjutas vastulauses marssi kritiseerinule: «Ta [kritiseerija] kasutab artiklis mõisteid «samasooline» ja «erisooline», mida peetakse tänapäeval halvustavaks kõnepruugiks. Ta ei vaevu end isegi terminoloogiaga kurssi viima.»