Tellijale
Pulleritsu kolumn: millal hukkub Eesti sport?
/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
19. jaanuar 2019, 00:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti spordi edu, kui mäletate, pidi pessimistlike prognooside järgi otsa saama siis, kui karjääri lõpetavad nõukogude süsteemis tuule tiibadesse saanud sportlased. Tagantjärele tarkuse ehk täppisteaduse abil teame, et nii see siiski ei läinud. Ei Andrus Veerpalu ega Kristina Šmigun-Vähi, ei Erki Nool ega Gerd Kanter, kui nimetada olümpiavõitjaid, polnud mingid vene aja põlvkonna kasvandikud.
Aga kõigi nende hiilgetulemused jäävad möödunud kümnendisse. Viimaselt viielt olümpialt ei ole mitte ükski Eesti sportlane naasnud kuldmedaliga. Viimati suutis seda Kanter 2008. aastal Pekingis. Kaks hõbedat ja kaks pronksi on tollest ajast saadik kogu Eesti spordi olümpiasaak. Võrdluseks samal ajal: Läti 2-1-5 ja Leedu 2-2-6.
Millest tuleneb Eesti faktiline taandumine tipptasemel, olgugi et lõppenud aastast kokkuvõtteid tehes kõlas retoorika, et Eesti spordi tervis on hea?
Vastus on lihtne. Igaüks teab vana kuldset tõde, et võidab sportlane, kaotab treener. Kui Eesti sportlased ei võida, tuleb järelikult otsida viga treeneritest.
Ja sinna, nagu öeldakse, ongi koer maetud. Täpsemalt: Eesti spordi niigi vähene edulugu on hakanud kokku kuivama sedamööda, kuidas oma aktiivse tegevuse lõpetavad nõukogude süsteemis karastuse ja tuule tiibadesse saanud treenerid.