Raido Ränkel loodab, et viimast võitlust pidav nohu kodust MK-etappi ei sega (1)

Viljar Voog, Otepää
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Sel nädalavahetusel võistlevad maailma parimad murdmaasuusatajad Otepääl. Esimese võistlusena on kavas laupäeval klassikasprint, kus meie suurimad ootused on seatud Marko Kilbi ja Raido Ränkeli õlule. Seni pole eestlased sel hooajal veerandfinaalidesse jõudnud.

Kui Kilp käis võistlemas ka Dresdeni linnasprindil, siis Ränkel pole pärast Tour de Skid starti tulnud. «Jäin nõks tõbiseks ja Dresdeni MK-etapile ei läinud. Tuli päris hirmus nohu kallale ja praegugi veel pisut seda on, aga vast võistlemist see ei sega. Üritame teha endast parima,» sõnab Ränkel oma hetkeseisu kohta. «See aasta pole veel 30 sisse murdnud. Tundus, et Touri käigus läks vorm natukene paremaks, aga ei tea, mis jälje see pisikene haigus jättis. Loodame parimat, et pole hullu.»

Mille taha siis punkti- ja vähemalt veerandfinaalkohad seni jäänud on? Ränkel selgitab, et seda on analüüsitud küll: «Kaotust on tulnud ühtlaselt terve distantsi vältel. Ei ole sellist ühtlast kõva kiirust, millega võidelda edasipääsu eest.»

Kodusel MK-etapil loodavad eestlased mõistagi teha hea tulemuse, kuid juttu, et tegu on koduradadega, liialt korrata pole mõtet. «Öeldakse, et rajad on tuttavad, aga tegelikult seda ringi ju väga harjutada ei saa. Tavaliselt ongi see ainult maailmakarikal sees ehk eile (sõitsime) esimest korda. Põhimõtteliselt tean seda ringi sama hästi, kui ülejäänud maailm, sest suvel seda ju ei sõida – seal pole rullirada,» ütleb Ränkel.

Peamine eelis on Eesti sportlastel seega omadele kaasa elav rahvas. Ränkel tunnistab: «Publik on suur ergutaja ja edasiviija. Kui tõusu lõpus hakkab raske ja kindlasti hakkab, siis publik suudab veel viimase käigu kuskilt võtta, et üle nuki ja finišisse aidata – loodetavasti ka hea tulemusega.»

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles