Vikerkaar loeb. Ühe viitsimatuse kriitika

Sest tõepoolest: mis siis veel suudab meid oma isiklik-ajalikus igavikus algusest otsani kuidagi välja vedada kui mitte hea tuju? Ja seda hoolimata asjaolust, et nali on ju enamasti väga üürike fenomen – mida võiks näiteks 100 aasta pärast lugejale öelda olgu või tekst sellest raamatust: „Teater. Muusika. Koni“? (Kaugel sellest, et ma ajakirjale TMK halba sooviks.) Naljamehe töö on tänamatu nagu näitleja oma – väga suur osa sellest, mis tegelikult tähtis, kestab vaid olevikulise viivu, peagi juba tasanduvad intonatsioonid, tuhmuvad konnotatsioonid, vihjed kaotavad oma mõtte.

Teatavale igavikulisusele või vähemalt eatusele viitab seegi, et Mart Juure raamat on üpris lastesõbralik – nii välimuselt (kunstnik Allan Hmelnitski) kui ka tekstivalikult. Huvitav on täheldada, et juba ligi viis aastat varem nägi trükivalgust otsekui selle teose n-ö ennetav jätkuversioon: Aune Pasti „Hea tuju raamat 40+“, mis „pakub äratundmisrõõmu ja kasulikke nõuandeid vanusega seotud murede lahendamiseks, tehes seda tujuküllasel ja optimistlikul moel“. Siin on arenguruumi, miskipärast meenuvad musketärilugude köited.

Kuid on kujunenud tava, et enne kui härgamisi asja juurde asuda, peaks kriitik alustama kõigest muust. Loodima oma vaatlusvõimaluste piire. Ühesõnaga, ilmutama mõningast kohustuslikku eneserefleksiivsust.

Mälestuste ja omaelulooraamatute arvustusi näiteks on kombeks alustada põhjalike pihtimustega, kuidas, oh, eetiliselt nii võimatu on see ülesanne – arvustada otsekui teise inimese elu. Ja seoses omaeluloolisuse suureneva osakaaluga ka ilukirjanduses jääb vahel juba mulje, et varsti ei olegi üldse enam võimalik midagi arvustada. Sest arvustaja on ometi hingelt nii üllas ning vaid üksnes väga, väga raske südamega suudab ta nii delikaatsel teemal sõna võtta. Pisar tuleb silma sellisele eneseületusele mõeldes.

Öeldu kehtib muidugi vaid sõna kitsamas mõttes „arvustamise“ tasandil. Suurepäraseid uurimuslugusid suudetakse ilma igasuguste võltside tõrgeteta kirjutada kasvõi nekroloogidest ja surmateadetest, nagu hiilgavalt tõestab näiteks Roosmarii Kurvitsa „Suured surmad, väiksed surmad. Tanatograafia eesti ajalehtedes algusest tänapäevani“ (Vikerkaar, 2011, nr 12).

Natuke samasugune ja tegelikult võibolla et hoopis tõsisemalt võetav on lugu naljade arvustamisega. Sootuks muudel põhjustel küll. Siin on peamine oht, et nali läheb seletamisel kaduma, lahtub ja nalja seletaja omakorda riskib ise muutuda naeruväärseks. Rääkimatagi siis juba naljade võrdlevast hindamisest, mõttelisest naljakonkursist – see võib kujuneda lausa jõletult jaburaks nähtuseks, umbes nagu karaokevõistlus. Ja siiski, taas: just nimelt naljade analüüsi najal on võrsunud terveid kirjandusteaduslikke koolkondi ja psühholoogiateooriaid.

Mul on kasutada siin üksnes arvustuse formaat (millest – tahtsime parimat, aga läks nagu ikka – olen nüüd juba hea jao mõnuga tühja raisanud), koos kõigi mainitud riskidega. Kuid olgu, las mina proovin siis ka.

Kõigepealt, taas paraku üldistavalt: õigupoolest on humoristi elu karm. Ta võib ise arvata mida iganes, kuid teatud tootlikkuse astmel, n-ö professionaaliks saanuna, peab ta end kohandama auditooriumile, mängima selle kujuteldavale ja samas otseses esinemisolukorras vägagi konkreetselt avalduvale maksimaalsele ühisosale, mille füüsikaliselt sedastatavaks ilminguks on naer. Võrdlus on kahtlemata kohatu, kuid nagu Lev Trotski täheldas Hitleri menu puhul: „Omaenese esialgsetest improvisatsioonidest säilitas oraatori mälu selle, mis oli heakskiitu leidnud. Ta poliitilised ideed olid kõnesaali akustika vili“ (Lev Trotski „Mis on natsionaalsotsialism?“, Vikerkaar, 2016, nr 10/11, http://www.vikerkaar.ee/archives/20182).

Seda on olnud just lõppeva aastakümne teises pooles huvitav eesti püsihumoristide juures jälgida: kuidas näiteks üksjagu konservistuv auditoorium mõjutab naljarepertuaari isegi siis, kui mujalt jääb mulje, et naljategija ise mõtleb ehk maailmaasjadest veidi teistmoodi. See on žanriga kaasnev paratamatus, aga samas on seal taga ka teatav vastutus. Eks igaüks ise teab, kuidas sellega kodus peegli ees toime tuleb. Tunnen siin otse mõningast solidaarsust: selles mõttes sarnaneb humorist natuke nagu toimetajaga – viimanegi peab andma lihvi ja tagama suurima tekstilise efektiivsuse ka nendele lugudele, milles jagatud vaateid ta üldse ei pruugi jagada.

Aga pärisasjale ligemale: küsigem Juure juure järele. Jätkem siin diskreetselt puudutamata „lauliku lapsepõlv“ Otepääl, mis juba iseenesest on üks kahtlane ja müstiline kant, kus sõlmitakse salaleppeid Tšetšeeniaga ja asub legendaarne alpimaja.

Eelkõige pean silmas Juure sündi Pikri vaimust. Nimelt, kui tõdetud on, et pärast Kivisildniku, Sauteri jt tulekut polnud eesti kirjandus kui selline enam endine, siis umbes samal ajal leidis vargsi aset ka murrang, pärast mida enam eesti huumor ei olnud endine. Tõsi, enne, 70ndate lõpus ja 80ndate alguses, oli olnud Pikris „Käkri“ periood, mis juba niigi oli siinsele senisele huumoritraditsioonile pilastavat toimet avaldanud. (Näiteks mäletan üht toonase ajastu juhtpoeeti ja rahvuse südametunnistust tõsimeeli väitvat, et paroodia on sisult amoraalne või siis parimal juhul tarbetu kirjandusnähtus.)

Nüüd aga läks asi suisa hulluks. Absurd oli täiega kohal, Harmsi vaim lõi, laamendas ja lehvitas üle kõige ning muud tüüpi „vana“ koomika peaaegu otsekui tühistus, kaotas oma olemisõigustuse. Miski polnud enam püha. Ajalehte Post ei hakka siinkohal parem mitte meenutamagi. Täitsa jumala rahus näiteks võis konkreetsetele, nimepidi osutatud isikutele omistada neile mittekuuluvaid tegusid või omadusi. Siin ulatavad Kivirähki „Ivan Orava mälestused“ (ja muidugi kogu ta järgnev lehehuumor) Kivisildniku „leksikonile“ oma käe. Ja Juure käsi nende käte peal on see kolmas. Ja neljandat ei tule enam.

Lennukam mõtleja ehk arutleks siin edasi, kuidas globaalses mõõtkavas sellise ajavaimu sünnitatud huumor omakorda võib ehk olla oma varjatud maa-aluste allikate kaudu seotud nüüdse fake news’i ajastuga. Võibolla koguni küsida: kas Mart Juur äkki on süüdi näiteks Brexiti ja Donald Trumpi tulekus? Ärme meie nii lennukad ole ja lõppude lõpuks neid asju on juba targemad pead analüüsinud ka.

Kuid nüüd on küll viimane aeg rõhutada, et „Hea tuju raamat“ on hoopis teisest puust ja sellist põrpivat, minu jaoks Juure koomikaloomingu tegelikku säsisse kuuluvat, ehkki näiteks tänapäeval „Juurikast“ juba harjumuspärastunudki laadis materjali suurt ei sisalda. Õieti ei ole paaris eelmises lõigus öeldul selle raamatu sisuga üldse ülemäära pistmist. „Hea tuju raamatusse“ on puistatud pigem Facebooki päritolu lühipirne ja sekka pikemaid humoorilisi värsstaieseid, mida vahest kõige täpsem oleks iseloomustada ilmartrullilikena, kuid mis – kui veidi-veidi veel pingutada – ei jääks kaugele ka Jüri Kolgi mõnedest lõdvematest paladest.

See on lihtsalt puhas keelerõõm, mis siin mängib (nagu ka samuti Allan Hmelnitski piltidega kaunistatud „Meie küla superstaaris“, 2015). Siin – hoidku taevas – ei solvata kedagi eriti ei sõna ega sõnateoga. Siin esineks otsekui meile kunagi teleekraanilt tuntud kirjandusminister kogu oma kõikeembavas inimarmastuses ja ladnasuses. Keiti Vilmsi kalambuurikogu tundub „Hea tuju raamatu“ kõrval vaat et terava sotsiaalse seisukohavõtuna. Isegi siis, kui vahel sähvab sekka näiteks sellist eksistentsiaalselt sügavamalt sisselõikavat heli nagu kasvõi luuletuses „*Rebane luurab metsas...“:

Puu otsas kukub kägu

28 korda,

lõpuks kunagi nagunii

saavad kõik asjad korda.

Kui päris algupoole oli – tunnistan, ebaproportsionaalselt palju ja asjakohatult – juttu omaelulooraamatute kriitika silmakirjalikkusest, siis lõpule liginedes oleks kohane jõuda viitsimatuse silmakirjalikkuseni. Viitsimatuse prohvet tänapäeva Eestis on teatavasti Peeter Sauter, kes on oma väsimatu viitsimatuse-kuulutamise kõrvalt jõudnud nüüdseks täis kirjutada vist julgesti tuhandeid lehekülgi. Teps mitte sõnaahtrale Andrus Kivirähkile on samuti iseloomulik esineda sügavalt humanistlike avaldustega stiilis, et inimene igakord ei pea tegema midagi, kui nii väga ei taha. Et võib võtta ka ladnamalt. Selles on sügav, kui soovite, budistlik iva: teame, contra Tammsaare Vargamäe Andrese luterlik koolitõlgendus jms.

Mis aga puhtkirjanduslikesse pürgimustesse puutub, siis mul on kahtlus, et Juur võtab veelgi ladnamalt. Ta on viitsimatum kui Kivirähk. Mille kõrvalt ta otse loomulikult on veidral viisil alati jõudnud osaleda peaaegu kõiges mõeldavas – Ennu Rattast „Su nägu kõlab tuttavani“, „Rahva oma kaitsest“ „Kirjandusministeeriumini“ jne jne. Iga korralik toimetaja teatavasti traalib tausta ja nii sattusin näiteks sellisele Juure CV-faktile: „1988–1999 oli ta Nelli Teataja peatoimetaja“!? Kauem, kui Udo Uibo Loomingut maldas tüürida! Paneb täiega imestama, kuidas mõni inimene nii palju suudab. Samas kui iga sotsiaalmeedia jälgija ometigi teab, et Mart Juure päeva tähtsaim osa on lõunauinak.

Nüüd on koht, kus arvustaja peab ütlema oma halastamatult kriitilise sõna. On selge, et haikumeister ei pea vägisi kirjutama poeeme. Ometi on nii, et kui Juur saaks kunagi maha mingi pikema proosateosega, mina küll loeks, ausõna. Ja miskipärast on tunne, et seesinane teos üldse ei oleks sugugi nagu mingine Kivirähki kümnes tõmmis vms.

Olgu see või midagi jumala tõsist, nii et kordagi nalja ei saa. Rääkigu või soode kuivendamisest. Kokkuvõttes, mus pesitseb kahtlus, et Juures on peidus midagi veel. Mida ta meie eest kiivalt varjab. Aga nii ei ole ilus.