Eesti teadlane: Hiina hakkab Kuul kaevandama (4)

Viimaste nädalate kõige säravamaks sellekohaseks märgiks oli Hiina suursaavutus – 2. jaanuaril õnnestus tal lennutada esimese riigina sond Chang'e 4 Kuu sellele poolele, mida Maalt kunagi näha pole. Ei Venemaa ega USA pole seni sellega hakkama saanud.

Hiina alustas oma kosmoseprogramme tegelikult sarnaselt USA ja Venemaaga 1950. aastatel, esimese satelliidi suunas ta orbiidile aastal 1970. Kuid mis hakkab nüüd edasi saama?

«Kas riikidevaheline kosmoseralli algab – veel võibolla mitte, kuigi Hiina on uus suur tulija. USA ei ole viimastel aastatel NASA rahastamist väga drastiliselt tõstnud. Ma pigem loodaks suurriikide vahelisele koostööle eri projektide juures – kaugemaid meie päikesesüsteemi osasid saaks uurida ühiste teadusmissioonidega ja ehitada ühiselt teleskoope,» rääkis Rauno Gordon Postimehele.

Gordon ennustab aga, et viimasel ajal on robootika jõudnud nii heale tasemele, et võib tekkida Kuul kaevandamise võimalus.

«See on kindlasti erafirmade huvi, aga võib osutuda teoks vaid piisavalt suure rahalise toe abil. Mis näiteks Hiina toel võibki realiseeruda. Ma arvan, et Hiina huvi on Kuul pikemas perspektiivis mingit kaevandamist alustada, nad praegu uurivad ja arendavad selle jaoks tehnoloogiaid,» märkis Gordon.

Kosmoseralli kogub tema sõnul hoogu ja seda on viimasel ajal märgata olnud rohkem erafirmade tõttu, kes tahavad pakkuda odavamat orbiidile saamise viisi.

«Selles valdkonnas pakuvad mitmed riiklikud organisatsioonid teenust ja järjest rohkem erafirmasid. Igaüks võib osta pileti põhimõtteliselt, et saata orbiidile oma satelliit, ja valida erinevate raketiteenuse pakkujate vahel et leida sobivam hind või parem orbiit,» märkis Gordon.

Eestist pärit kosmoserobotite asjatundja Erika Ilves on varem Postimehele öelnud, et Kuul kaevandamise teeb eriti raskeks asjaolu, et seal pole atmosfääri, küll aga tappev radiatsioon ja kõrvetav Päike. Ööpäeva pikkus Kuul on 14 Maa ööpäeva, temperatuur polaaralade kraatrite põhjas langeb kohati -243 kraadini, samas kui päikesevalguse käes võib see hoobilt tõusta 120 kraadini. Seega on peetud plaani viia kogu sealne kaevandamine pinnase alla.

Mida kaevandada?

Maale «importimiseks» pole Kuul teadaolevalt midagi väärtuslikku. Vaid asteroidikaevandusfirma Planetary Resources arvab, et võib-olla tasub sealt Maale tuua plaatina grupi metalle. Ka heelium-3 kontsentratsioon on liiga madal, et kasutada seda näiteks fusioonreaktorite kütusena.

Peapõhjus, miks on vaja Kuu ja asteroidide peal kaevandada, on see, et siis saame kõike kosmoses teha palju odavamalt, kui saata pidevalt midagi Maalt raketiga kohale. Kuid isegi siis maksab ühe kilogrammi «kauba» saatmine orbiidile sõltuvalt kaugusest 3000 – 100 000 USA dollarit.

«Selliste hindadega on raske midagi suurt orbiidil ja Kuu või Marsi peal teha. Aga kui me saaks materjale Kuu ja asteroidide pealt, siis saaksime ehitada satelliite, transpordivahendeid ja isegi kosmosejaamu,» selgitas Ilves.

Elektroonikat vast keegi praegu orbiidil tootma ei suudaks hakata, aga kõik suured kehad ja miks mitte ka päikesepeeglid ja -paneelid saaks orbiidil kiiresti valmis teha. «Kui me kasutaks näiteks Kuud kütuseallikana, siis muudaks see Marsi missiooni kuni kümme korda odavamaks,» tõdes eestlanna.

Varem või hiljem tuleb inimkonnal lõplikult otsustada, kellele kuulub kosmoses kaevandanud vara. Kui USA firma impordib midagi Saksamaalt, siis tuleb tasuda valitsusele impordimakse. Kuid kui USA firma impordiks midagi Kuult, siis kas valitsus on ka sellisele impordile maksud kehtestanud?

Vaatamata sellele, et kosmoses ei eksisteeri riigi- või eraomandit, kuuluvad varad akti kohaselt sellele, kes midagi leidis ja omandas. Oma regulatsiooni on vastu võtnud nii USA kongress kui ka europarlament. See kõik on aga väga teoreetiline küsimus, kuna keegi ei kaevanda midagi väljaspool Maad. Seni veel…