Päevakäpp: Katariina kasukas ei lase tal päriskoju minna

Kelli Põlendik
, lemmik.postimees toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: MTÜ Kasside Turvakodu

«Vaata, kui kaunis on minu manisk! Selle maniskiga saabusin Lääne-Virumaa moelavadelt ning nüüd olen pealinnas, et siin läbi lüüa,» tutvustab end Kasside Turvakodus elav Katariina. «Seni on mu läbimurre veel tulemata, aga ehk oled just sina see, kes minu talendi kodukassina avastab.»

«Ah et milline ma siis olen? Ma olen just see, keda sa otsid! Kaval vastus, kas pole? Tegelikult olen üks lustlik ja paimaias kassitüdruk, kes ei löö millegi ees risti ette. Kui vaja, siis tolmutan oma musta kasukaga tolmurulle kappide alt välja ning teisel hetkel võin juba kamina ees käpad püsti kõhualust soendada, nii et silm ka ei pilgu.

Saan läbi ka mänguhimuliste lastega, sest suletutti võin taga ajada lausa pool tundi. Päris tegija, eks? Enamik turvakodu laiskloomi ei suuda minutitki tähelepanu koondada. Olen just täpselt see kass, kellest kõik unistavad — parajalt paimaias, parajalt mänguhimuline ning piisavalt isepäine, et ka omaette hakkama saada, kui sa päevasel ajal oma tööde ja toimetustega tegeled.

Turvakodus imestavad kõik, et kuidas küll ei ole minusugune lustlik ja sõbralik nurrumootor kodu leidnud. Kas tõesti on mul peal mustvalgete needus, mis tähendab seda, et enne saavad koju värvilised kassid, kui minusugune tagasihoidliku kasukaga kassike? Ma loodan, et sina aitad selle needuse murda ning pakud mulle päriskodu.

Ootan sinu kirja aadressile info@kassideturvakodu.ee!»

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles