Kõdunev mets ei ole planeedi kops (6)

Süsiniku koguse eraldumise vahes pole mõtet kahelda. Paraku on puidu puhul üks „aga”, mis paistab olevat tänapäeva ühiskonnas ununenud.

Ununenud vana on uus

Iga laps teab, et kasvades seob puu süsinikku ja toodab hapnikku ning põledes toimub vastupidine protsess – süsinik lendab taevasse tagasi. Paljud paraku ei tea, et ka puu kõdunedes toimub täpselt sama vastupidine protsess ning põlemise ja kõdunemise vahe on ainult kiiruses. Loomulikult on erinevus selleski, et puu põletamine annab inimesele toasooja, kõdunemine mitte.

Kivisütt maapõues juurde ei kasva, puitu kasvab tahes-tahtmata. Kivisüsi mädanema ei lähe, puu vananeb, kukub ja mädaneb.

Metsas kõdunevast puust pole kasu kellelegi, v.a mõned metsaelustikust jutlustavad loodusaktivistid, kes ise oma „elustikku” selgelt defineerida ei oska. Või kui üritavadki, siis paugutavad vales suunas.

Teoreetiliselt võib väita, et kui oskaksime ja suudaksime kogu Eesti metsades, kraavipervedes jm kasvava ja kõduneva võsa ära kütta, polekski teisi kütteliike vaja ja energiat jääks ülegi.

Planeedi kopsud

Laialt levinud teadmine, et metsad on planeedi kopsud, on tegelikult kahe otsaga asi. Kaitsealused ja põlismetsad pole mingi kops, sest seal kõduneb puitu täpselt sama palju, kui juurde kasvab. Kops on majandusmets, kus puid raiutakse, ja küttepuumetsast ehk padrikust sada korda parem on palgimets, kuna majaseina paigutatud palgi näol on selles sisalduv süsinik ringlusest väljas 100 aastat.

Linnainimeste hulgas laialt levinud arvamus „Las puu kasvab” on pehmelt öeldes lapsik. Isegi üleskutse „Säästke paberileht, päästate puu” on vale. Ei päästa seda puud vananemast ja kõdunemast miski ja sellest paberit tehes on süsinik jällegi vangistatud vähemalt mõneks ajaks. Jõuluaegne üleskutse kasutada kunstkuuski päriskuuskede säästmiseks on lausa kahjulik. Jõulukuuski raiutakse liinide alt, sihtidelt, kraavipervedelt ja harvenduse käigus, kus neid ootaks surm nagunii. Pealekauba kasvatatakse neid spetsiaalselt. Eluskuuse raiumine ei ole keskkonnale kahjulik, küll on seda polümeeridest kunstkuuse valmistamine.

Palgimets on parim

Atmosfäärile ja ka inimesele kõige kasulikuma hea palgimetsa kasvatamine eeldab, et kasvama pannakse kõik ühes mõõdus puud ja ühekorraga need ka maha raiutakse, ainuvõimalikul viisil lageraie korras, et seepeale jälle otsast alata.

Lageraie vastased aktivistid ei saa aru, et kaitsmise tuhinas teevad nad keskkonnale hoopis karuteene. Mõni neist nõuab puude raiumist n-ö sotaputa püsimetsas ühekaupa, mõni raie pindala piiramist seitsmelt hektarilt ühele, taipamata, et sellega suureneb seitse korda ka tormimurru oht ja kindlasti ei jäta tuul võimalust kasutamata. Traktoritega juurte tallamine tekitab igal korral uut juurepessu levikuohtu, lisaks suurte masinate edasi-tagasi vedu, probleemid istutamisega jne.

Kõikide taoliste nõuete põhjuseks tuuakse jällegi müstiline „elurikkus”, kuigi raiesmikul on elurikkust mitu korda rohkem kui paksus kuusikus. Nimelt meeldib raiesmik sõralistele, madalatel pesitsevatele lindudele, kiskjatele, roomajatele, metsamarjadele, rohttaimedele, putukatest-bakteritest rääkimata. Raiesmik ei meeldi kõrgel pesitsevatele lindudele ja mõnedele inimestele. Kõige tähtsam, et raiesmikul tärkab uus võimas kops. Peale kõige jääb raiesmiku ja suure metsa vahele selline vorm nagu noorendik, millel jällegi omad eelised.

Kummaline, et inimesed koerakutsika ilu märkavad, noorendiku oma mitte. Paljudele meeldib hoopis kahte jalga lonkav vana koer ehk kuivanud ladvatipuga puuhiiglane.

Kummalised arusaamad

Autoaknast lagedat raiesmikku nägev inimene eeldab tavaliselt, et raiutud on vägevat kuusikut. Paraku pole see kaugeltki nii. Lageraiet tehakse ka lepapadrikutes, mille hapnikutoodang on null, ja õnneks raiutakse neid aina rohkem selleks, et kasvama panna uus korralik mets. Kahjuks võime põhjamaade ees padrikute hulgaga tänaseni edvistada.

Metsakaitsjad väidavad, et raiutakse aina rohkem ja peenemaid puid, jättes täpsustamata, millistest liikidest jutt käib, muidugi juhul, kui nad liikidel üldse vahet teevad. Kui paju ja leppa, siis väga tubli, veel rohkem peaks raiuma! Kui aga peetakse silmas okaspuid, on väide nonsenss, millest peaks aru saama iga mõtlemisvõimeline inimene. Pealegi on see seadusega keelatud ja eksisteerib vastav riiklik kontrollisüsteem.

Kaitsjad on seisukohal, et raiemahu vähendamine suurendaks süsiniku sidumist. Ei, asi on vastupidi, iga puu, mis on õigel ajal raiumata, palgiks, paberiks või kütteks tegemata, on vääramatult määratud kõdunemisele!

Igivanade puude austajate kurvastuseks tuleb öelda, et isegi rohelise puu süsinikusidumine võib olla nullilähedane mädaneva südamiku tõttu.

Looduskaitse aktivistid on kummaline ja mitmekülgne rahvas. Mõne arvates koosneb loodus ainult lindudest, mõne jaoks puudest, mõne jaoks karusloomadest. Viimaste puhul tähendab kaitsmine küll otseselt hävitamist ja ega metsakaitsjatega lugu parem pole.

Anto Raukase juurde tagasi tulles: akadeemik mainis, et paljud riigid on õnnelikud, kui neil leidub mõnigi kaevandamiseks kõlblik maavara, ja meil tuleks ehitada võimas tehas fosforiidi töötlemiseks, mis loomulikult looks töökohti ja tooks riigile raha sisse. Pealegi vajaksime energiajulgeolekuks tuumajaama, millele asukohtki ammu valmis vaadatud.

Suurepärased mõtted, paraku näitab lähiajalugu, et Eestis puulusikate ja kabenuppude tootmisest kaugemale mõelda ei maksa ning põhjanaabritele järelejõudmisest võime edukalt unistada. Ainuüksi Soomes on tuumajaamu praegu neli ja uuemal sulfiidtehnoloogial töötavaid tselluloositehaseid 18 ning mõlemad arvud on suurenemas.

Eestis seevastu on „tarku” sedavõrd palju, et isegi mets kui suurim ja pealegi taastuv maavara tuleks rahule jätta lootuses, et ta ajapikku kivisöeks muutub.