Õde ja vend pidid pea veerand tundi elustama ootamatult kokku kukkunud isa
15. jaanuar 2019, 22:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pealtnäha tavalisel ja vaiksel koolivaheaja hommikul pööratakse ühe Pärnumaa pere elu pea peale. Hiljuti infarkti üle elanud pereisa kukub järsku kokku ja peagi lakkab ta hingamast. Häirekeskusesse helistanud teismelised poeg ja tütar mõistavad peagi, et isa elu on nüüd nende kätes. Kas neil on aga vastupidavust ja kindlat meelt, et kiirabi tulekuni häirekeskuse meediku juhendamisel isa elustada?
Hommik algab Merilahe peres nagu iga teinegi. Peretütar Kairit ärkab varem, et vanematega hommikust süüa. Perepoeg Kaspar veel magab. Kuigi 56aastasel pereisal Tiidul oli paar nädalat tagasi infarkt, usuvad nad, et halvim on möödas. Üheksa aegu lahkub ema Riika kodunt rahuliku südamega.
Pärast hommikusööki lähevad isa ja tütar eraldi tubadesse omi toimetusi tegema. Ühtäkki kuuleb peretütar kõva mütsatust. Ta ruttab eestuppa ja näeb, et isa lebab pooleldi diivanil, pooleldi maas.
Järgneb filmilik sündmustik, mida keegi ilmselt oma kõige hirmsamates unenägudeski ei näe. Selle Võiste küla pere loo tõi teisipäeva õhtul vaatajateni Kanal 2 saade “112 – saatuslik hetk”.
18aastane Kairit tormab teise tuppa telefoni järele. “Kaspar, ärka üles! Isaga juhtus midagi!” hüüab ta samas toas magavale 16aastasele vennale ja valib samal ajal häirekeskuse lühinumbri.
Paanikas peretütar jookseb kõne ajal koridori, et mõni täiskasvanud naaber appi kutsuda. Ta ei leia aga kedagi. Paanika süveneb. Isegi kodune aadress ei meenu.
Päästekorraldaja Veroonika tegutseb nii, nagu paanikas inimese puhul vaja: tema hääl on konkreetne ja nõudlik. Päästekorraldaja teeb positsioneeringu järgi kindlaks, et helistatakse Võiste külast. Tarvis on aga täpset aadressi, sest kaotatud sekundid võivad maksma minna inimelu.
Õnneks suudab Kairit aadressi lõpuks meelde tuletada.
“Kas ta ikka hingab?” küsib päästekorraldaja.
“Vist ei hinga,” vastab Kairit.
“Ei hinga?”
“Hingab vaikselt, aga ta tõmbub imelikku asendisse. Kisub kõhuli.”
“Aga kas ta siis hingab või mitte?”
Päästekorraldajatele on niisugune teave äärmiselt oluline. Kiirabi võib saada väljakutse kahele eri tüüpi juhtumile: teadvushäire või hingamisseiskus. Seekord tegi päästekorraldaja kindlaks, et tegu on teadvushäirega. Viivitamata saadab ta kiirabi teele.
Kuna isa silmad on lahti, proovib tütar temaga kontakti saada. Tulutult.
See on kõrgeim prioriteet, eluohtlik juhtum. Logistik Leili Murumäe annab väljasõidukorralduse kõige lähemal asuvale ehk Häädemeeste brigaadile. Kuigi kiirabi sõidab välja, on päästekorraldajale selge, et vähemalt esialgu peavad lapsed isa elu eest ise võitlema. Nii ühendab ta helistaja häirekeskuse meediku Tiina Karpiniga.
Kõigepealt käsib Karpin lastel isa selili pöörata. Saanud neid küsitledes teada, et too hingab norsates, annab ta korralduse kannatanu küljele keerata.
Meedik toonitab, et tuleb jälgida isa hingamist. “Lööge talle õrnalt kolm–neli laksu vastu põske,” õpetab ta. “Kas ta reageerib?”
Ei reageeri. Isa on näost väga punane ja jääb vaikseks. Meediku õpetuste järgi otsib Kairit isa prillid ja asetab need maaslebaja suu juurde, saamaks teada, kas sealt tuleb auru. Ei tule.
“Ta vist ei hinga enam!” ahastab Kairit. “Korra tõmbab, aga vahepeal ei hinga.”
Kiirabi on aga 12 kilomeetri kaugusel. Meedik taipab, et tegemist on kuni viis minutit kestva kliinilise surmaga ja kohe tuleb alustada elustamisega.
Ei nuta! Nutt praegu ei aita! Ruttu, ruttu, aeg jookseb!
Tiina Karpin
Kuna Kairit on vanem, palub Karpin ulatada telefon vennale. “Ei nuta! Nutt praegu ei aita! Ruttu, ruttu, aeg jookseb!” lausub ta konkreetselt.
Kairit laskub samal ajal meediku juhiste järgi põlvedele, asetab keharaskusega sirged käed isa rinnakule ja alustab lõputuna näivat südamemassaaži.
“Tegutsema peab, mitte nutma!” toonitab Karpin veel kord. “Surute neli–viis sentimeetrit rindkeret sisse selles rütmis: üks, kaks, kolm, neli. Kiiremini!”
Aeg venib, tundudes suisa igavikuna. Nuttev tütar ei julge elustamise ajal isale otsagi vaadata. Kannatanu võsukesi läbisegi juhendav ja julgustav meedik saab ainult loota, et tema õpetustest saadakse õigesti aru ja tegutsetakse selle järgi.
Murumäe on andnud kohale kiirustavale brigaadile teada, et kannatanut elustatakse. Logistik saadab välja Pärnu haigla arstibrigaadi. Esimene brigaad jõuab Merilahtede maja ette 13 minutiga. Tuppa astuvad meedikud kiidavad lapsi ja võtavad elustamise üle.
Nüüd võitlevad isa elu eest spetsialistid, kuid laste ärevus on endiselt üüratu. Pärnu haigla arstibrigaad jõuab kohale 15 minutit pärast logistikult korralduse saamist. Nad viivad Tiidu Pärnu haiglasse. Juhuslikult on seal Tallinna reanimobiil. Tänu sellele pääseb patsient kohe pealinna.
Pere taaskohtumine on äärmiselt emotsionaalne. Arusaadavalt on Tiidu naine ja lapsed enne palati uksest sisenemist hirmul. Oli ju Kairiti ja Kaspari viimane pilt isast pehmelt öeldes kohutav.
Tiidul on lühiajaline mälukaotus. Tema viimane mälestus on sellest, kui ta oli nädal pärast infarkti haiglas. Tal polnud aimugi, et vahepeal kodus perega uut aastat vastu võttis.
Kuuldu puudutab Tiitu sügavalt. Tal on raske kirjeldadagi, kui tänulik ta häirekeskusele, arstidele ja oma perele on.