Kuidas nukkudel piiri taga läks

Evelin Lagle
, tantsukriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viljandi Nukuteatri direktor Altmar Looris soovib südamest, et nukuteater jääks, ning lubab selle nimel tööd edasi teha.
Viljandi Nukuteatri direktor Altmar Looris soovib südamest, et nukuteater jääks, ning lubab selle nimel tööd edasi teha. Foto: Elmo Riig

Möödunud sügisel osales Viljandi Nukuteater kolmel väga erinäolisel festivalil, mis üllatasid mitmeti nii kultuurikonteksti kui teatrielamuste poolest. 5.–10. septembrini oli teater Leedus Panevėžyses, kus esietendus uues koosseisus Altmar Loorise lavastus «Karuott tahab magada» (laval Romet Koser ja Marek Nõmm), 21.–25. septembrini Valgevenes Minskis ning 24.–28. oktoobrini Ukrainas Poltavas, kus tõi vaatajate ette lavastuse «Nif, Nuf, Nafi lugu» (laval Altmar Looris ja Marek Nõmm).

Kui Leedu ja Ukraina festival olid keskendunud nukuteatrile, siis Valgevenes tutvustati kohalikku teatrimaastikku laiemalt.

Minul puudus suurem teadmine sellest, mis idapiiri taga kultuurimaastikul toimub. Pean möönma, et ka minu arvamus nende kolme riigi eluolust oli päris erinev reaalselt kogetust. Altmar Looris, teie kultuuriline kogemus on palju mitmekihilisem. Mis või kas üldse miski oli nende reiside jooksul üllatav?

Jah, eks üllatuda ole nii pika teatrikogemuse järel keeruline. Ma olen ju idabloki etendusi palju näinud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles