Surma petmiseks vaheta sugu (5)

Aurelia Aasa
, kriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Mees, kes üllatas kõiki»
«Mees, kes üllatas kõiki» Foto: Kaader filmist

Filmi «Mees, kes üllatas kõiki» arvustus ilmus Postimehes esimest korda 2018. aasta 11. septembril, kui film linastus Veneetsia filmifestivalil. Kuna see jõudis nüüd Eesti kinodesse, taasavaldame selle arvustuse.

Umbes esimese pooltunni jooksul, mil Veenetsia filmifestivalil esilinastunud «Mees, kes üllatas kõiki» end avas, mõtlesin teatava pettumusega, et tegu on kurbrännakuga, mida juba omajagu kordi filmilinal läbi elatud.

Ent viimasel hetkel tõmbus Eesti-Venemaa-Prantsusmaa koostööfilm õigele rajale, hoides vaatajat lõa otsas filmi lõpuni. Ja ehkki lõplikke seisukohavõtte armastatakse avaldada arvustuse lõpus, on «Mees, kes üllatas kõiki» sedavõrd mõjus, et oleks patt viimast mitte kohe välja öelda.

Igor (Jevgeni Tsiganov) elab ühes perega tühjaks valgunud Siberi küla tagasihoidlikes tingimustes. Operaator Mart Taniel pöörab pilgu sealsetele argidetailidele (Lisaks operaatori ja kaasprodutsendi Katrin Kissa panusele tehti Eestis filmiga seotud järeltööd ning graafilise disainerina on kaasatud Margus Tamm.) Köögilauda katab suurlinnapiltidega vakstu, sealtsamast köögiaknast tabame pere köögiviljapõldu ning koera, kes haugub päevinäinud aia ääres. Viimase taga lookleb sügiseselt porine kruusatee, mis iseloomustab Siberi küla räämas olustikku. Nii veerevad päevad hommikust õhtusse. Mehe osaks on käia tööpostil. Abikaasa Natalia – tõelise võimsa vene naise arhetüüp, haldab majapidamist. Jõulise rollisoorituse eest pälvis Natalia Kudrjashova ka parima naisnäitlejanna preemia Orizzonti («Horisondid») programmis.

«Mees, kes üllatas kõiki» kehastab Ida-Euroopa unustatuimaid soppe, tsivilisatsiooni äärealasid, kus elu tuksub omas rütmis. Tung vastu rinda taguda ja oma mehisusele rõhuda pole enam ammu miski, mis meessugupoolega tingimata kaasas käib. Identiteedi loomisel ja väljendamisel on üha rohkem valikuid. Külas toimib elu traditsioonilistel alustel. Mehed hoiavad toimuval silma peal ja on valmis korda ka rusikatega majja lööma. Ühine viinajoomine käib asja juurde. Ja mis peamine – mees peab olema mees sünnist surmani. Külarahvast seob tugev kogukonnatunne, ent viimane püsib eeldusel, et igaüks täidab oma rolli.

«Mees, kes üllatas kõiki»
«Mees, kes üllatas kõiki» Foto: Kaader filmist

Igorile passib senine elukorraldus hetkeni, mil selgub, et parimal juhul on tal elada jäänud paar kuud. Ta püüab astuda määratud lõpu poole pea püsti, nagu kolkakülas valitsev «tõelise mehe» mentaliteet ette näeb. Ent surmahirmus langevad tõekspidamised tuhaks. Iidse šamaanide uskumuse järgi saab surma trikitada. Tuleb kehastuda kellekski teiseks – vahetada sugu. Võime ette kujutada, mida tähendab maskuliinsusest pakitsevas külas see, kui mees – endine metsavaht, ilmub välja kleidis ja  värvitud silmadega.

Hirm, et ühe külavenna identiteedimuutus haarab kaasa tükikese teistegi «mehelikkusest», on juurdunud Siberist märksa kaugemal. Vaated põrkuvad igal sammul, igas riigis. Siberi üksilduses tuleb see lihtsalt enam esile. Vaatajaina võime ju mõelda, kui rumalad on külavahel dressipükstes ringi luusivad härrased, kes «mehelikkuse» agiidi all allasurutut ründavad. Ent pole keeruline ette kujutada, et sarnane olukord võiks reaalsuses kaasa tuua veelgi karmimad tagajärjed.

Olukord on filmis sedavõrd komplitseeritum, et naiseks kehastumine ei ole Igorile fantaasia või sisemine tung. Ta loodab seeläbi päästa oma elu. Kritseldasin filmiajal märkepaberile, et sooviksin enam teada Igori tunnetest ja mõtetest. Ent tagantjärgi mõeldes, ütles tummus enamgi. Mida ikka öelda olukorras, kus surmahirmus inimesenatuke on seatud vastamisi vihase meestekambaga, endiste sõpradega, kes võivad surma kiireminigi kohale kutsuda. Teadmata jääb seegi, mida Igor tundis enda, oma naise ees? Oli see häbi? Leidis ta, et on oma «meheliku minapildi» reetnud? Ent las viimane jääb iga vaataja otsustada.

Ida-Euroopa kinol on oma maik, oma tonaalsus, mida on keeruline maha raputada. Ja ei peagi. Režissöörid Nataša Merkulova ja Aleksei Tšupov oskavad sellega meisterlikult töötada. Seda enam, et film põhineb Nataša Merkulova lapsepõlvemälestustel – lugudel, mida ta Siberis kasvades kuulis. «Mees, kes üllatas meid kõiki» töötab sedavõrd mitmel tasandil, et on võimatu kõike trükimusta valada. Ent nii nagu nimi sõnab – tegu on filmiga mehest, kes üllatas kõiki – ka iseennast. Ta loobus oma eelmisest tõest – ning pühendus elujanu toel uutele. Ning see oli tõeline vaprus.

«Mees, kes üllatas kõiki»

  • Eesti-Venemaa-Prantsusmaa 2018
  • Režissöörid: Nataša Merkulova ja Aleksei Tšupov
  • Osades: Jevgeni Tsõganov, Natalia Kudrjashova
  • Esilinastus 75. Veneetsia filmifestivalil Orizzonti programmis
Kommentaarid (5)
Copy
Tagasi üles