Taastusravi hõlmab kõike, millest organism puudust tunneb

Mis on taastusravi? Kõik, millest organism tunneb puudust, mis aitab haigusest maksimaalselt paraneda, organismi füsioloogial taastuda ja tervist tugevdada. Kui nii võtta, siis see on tervislik eluviis laiemas mõttes, millele lisandub iga konkreetse haiguse puhul midagi spetsiifilist.

Alustame lihtsamast, mida iga inimene saab ise, ka oma kodus teha.

Hingamisteede haiguste järelravis on see eriti vajalik, nii tugevdame ka hingamislihaseid, „tuulutame kopse” ja suurendame kopsumahtu.

Hapnik ja hingamine on tähtsad

Rakkude toimimise eeldus on piisav hapniku ja toitainete sisaldus veres. Hapniku saamiseks on vaja hingata värsket õhku, väljas, eeskätt looduses, eriti männimetsas (loevad ka kadakad, seedrid, kuused, küpressid) ja mere ääres. Sügavalt hingates saame hapnikku rohkem, seega kasulikud on need hingamisharjutused või füüsiline koormus, millega hingamise sügavus, sagedus ja maht tõusevad.

Vana tõde, et tee hommikuvõimlemist või vähemalt hinga sügavalt avatud akna all, peab ikka paika. Hingamisteede haiguste järelravis on see eriti vajalik, nii tugevdame ka hingamislihaseid, „tuulutame kopse” ja suurendame kopsumahtu.

Hingamisharjutused on hapnikuga tihedalt seotud. Kui hingame tavaliselt, pindmiselt, siis suur osa kopsust on passiivne, nende osade funktsioon ja vere hapnikusisaldus langeb. Väga oluline on teha hingamisharjutusi just värskes õhus.

Hingamisharjutusi on mitmesuguseid. Võib hingata lihtsalt sügavalt sisse ja sügavalt välja, nendevaheliste pausidega või ilma (nn ringhingamine), teha rinna-, kõhu- ja täishingamist, puhastavat hingamist jne. Neist on raske kirjutada, parem on ette näidata või videost vaadata.

Idamaises meditsiinis on eri organite häirete ja haiguste jaoks eri hingamisharjutused (kas kanalite või energiate järgi). Hingamise sügavust aitab suurendada ka väga lihtne käte kaasaliigutamine – sissehingamisel alt-keskelt üles-laiali ja väljahingamisel tagasi.

Hingamise, eriti astma ja teiste kopsuhaiguste ning allergiate ravis on viimasel ajal kasutusele võetud speleoteraapia (speleo on kreeka keeles ʻkoobas’) ja subteraalne (sub terra on ladina keeles ʻmaa all’) teraapia.

Mis need on ja miks neid kasutatakse?

Paljudes koobastes ja vanades kaevandustes on eriline mikrokliima, kus õhk on stabiilse temperatuuri, niiskuse ja liikumisega. Õhurõhk on tavalisest kõrgem, mis stimuleerib hingamislihaseid. Õhk on puhas, sisaldab vähe tolmu, saasteaineid, allergeene ja mikroobe, see ärritab vähem limaskesti ja soodustab nii hingamisteede puhastumist. Õhus on palju aerosoole, eelkõige naatriumi ja kloori, aga ka teisi ioone, mis stimuleerivad limaskesta sekretoorset (eritus)funktsiooni, aidates limaskestadel puhastuda ja hoida neid parajalt niiskena.

Selline teraapia on eriti kasulik astma, krooniliste kopsuhaiguste ja teiste hingamisteede haiguste ning paljude, eriti tolmuallergiate vastu.

Aerosoolide, täpsemalt naatriumi ja kloori iooni mõju kasutatakse mingil määral ka soolakambris, kõrgema rõhu efekti barokambris. Koobas- ja kaevanduskuurorte on mitmel maal, nendes on tulemused paremad, sest seal on mitu komponenti koos loomulikus koosluses ja seansi pikkus on seal sageli 5–6 tundi.

Füüsilist koormust ei saa alahinnata

Nagu kõik elav on ka inimene kogu olemasolu jooksul terve aja liikunud ja end liigutanud. Alles viimased aastakümned on seda märgatavalt muutnud. Väga paljud istuvad hommikul maja ees autosse, sõidavad sihtpunktile võimalikult lähedale, liftiga üles, istuvad laua taha, liftiga käivad vahepeal lõunal, pärast tööd istuvad autosse, poodi, seejärel autosse ja koju. Teadlikumad käivad trennis, aga see on juba eraldi ettevõtmine.

Liikumine on väga vajalik: kopsud, süda ja vereringe töötavad intensiivsemalt, lihasetööga paraneb vereringe, lihased, kõõlused ja liigesed on elastsed, tugevad ja liikuvad, energia liigub ja organism toimib.