ELU24 INTERVJUU: Eesti Laulu rootslane Victor Crone - vallaline hokimees, kes armus Mila Kunise asemel Tallinna

Victor, ole hea ja räägi meile pisut endast. Kust kohast sa tuled, millega sulle tegeleda meeldib?

Ma olen 26-aastane ja tegelikult on minu sünnipäev 31. jaanuaril, samal päeval, kui toimub Eesti Laulu sõu. Saan 27-aastaseks, hakkan vist vanaks jääma. 

Elan Stockholmi äärelinnas, mis Eesti mõttes on vist päris kaugel, 40-45 minutit sõitu kesklinna, aga minu jaoks on see üpris lähedal Sockholmile, kus ma töötan.

Loon rohkelt muusikat, kirjutan lugusid ja laulan. Nooremas eas mängisin rohkem ka jäähokit, see oli kunagi täiega minu teema. Nüüd pigem meeldib mulle merel käia.

Millal sa muusika tegemisega alustasid?

Millal ma alustasin... Tead, ma ei mäletagi enam. Päris varakult.

Mu isal oli plaadimängija, millega talle meeldis muusikat mängida. Arvan, et huvi muusika vastu tekkis sealt. Kitarri mängimisega tegin ma algust kuskil 12-aastasena ning umbes 14-15-aastaselt alustasin lugude kirjutamisega.

Mäletan, et mängisin alati peale hokimänge kitarri, sest see rahustas mind ja aitas vabaneda pingetest, mis mängu ajal olid tekkinud.

Seejärel kohtusin ma mõne Rootsi produtsentidega ning neile meeldis see, mida nad kuulsid ja me läksime USAsse, tegime Los Angeleses albumi. Küll aga ei avaldanud me seda kunagi.

Mis selle albumiga juhtus? Miks seda ei avaldatud?

Ma ei oskagi täpselt öelda. Olin sel ajal 18-aastane ning ma polnud ärilise poolega seotud. Ühel hetkel raha lihtsalt haihtus.

Aga see kogemus ise oli väga lõbus, tutvusin lahedate inimestega ning õppisin sel perioodil väga palju.

Millest kirjutad sa oma lugusid peamiselt? Millest sulle meeldib kirjutada?

Kõigest, mida ma tunnen. Tavaliselt on selleks armastus või mõni muu tunne, mida ma maailma vastu tunnen. Kirjutan väga erinevatel teemadel.

Oled sa pigem laulukirjutaja või artist?

Viimastel aastatel olen ma pigem olnud laulukirjutaja, ent praegusel ajal pean end rohkem artistiks.

Kas lähed esinemiste eel pisut närvi ka?

Jah, aga olen õppinud sellest üha enam üle olema.

Ütle ausalt, kui suur Eurovisiooni fänn sa ise oled? 

Jälgin seda igal aastal, ent ma ei pea end selle tohutuks fänniks. Rootsis on meil Melodifestivalen, mis on väga suur üritus. 

Näiteks enne Eesti Laulu polnud mul aimugi, et selle lauluvõistluse fännibaas on nii suur! Olen saanud rohkelt tagasisidet oma loo kohta ja see on täiesti uus maailm, mis mu ees avaneb.

Öeldakse, et kui sa võtad osa Eesti Laulust või Eurovisioonist, siis see hõlmab väga suure osa sinu elust. Kas sa oled selleks valmis?

Jah. Absoluutselt! Ma olen valmis, see saab lõbus olema.

2002. aastal esindas Rootsist pärit Sahlene Eestit Eurovisioonil looga «Runaway», mis oli tollal väga edukas ja populaarne lugu. Mis sa arvad, kas sul on big shoes to fill?

Kindlasti. Ma lihtsalt tunnen, et kuna ma olen Rootsist, siis loodetavasti eestlastele sobib see, et ma siin olen ja nad võtavad mu omaks. 

Kuidas kirjeldaksid sa oma muusikat viie sõnaga neile lugejatele, kes pole sinu loominguga kursis?

Muutuv, sest mulle meeldib eri stiilidega katsetada. Lootus. Armastus. Sõnad, sest ma panen nendele rohkelt rõhku ja pop, ma arvan.

Räägime pisut sinu loost «Storm». Kas see on sinu jaoks lihtne või raske lugu?

Struktuurilt on see pigem lihtne. Mõne looga on nii, et sõnad lihtsalt tulevad viie minutiga ja «Stormi» puhul tegime küll salmid üpris ruttu, aga refrään võttis meil aega, katsetasime erinevaid variante.

Ma arvan, et loo mõte on üpris lihtsasti mõistetav. Olen ka varem öelnud, et on oluline meeles pidada, et kõik rasked hetked lõppevad ükskord. Usun, et inimestele mõjub sellise sõnumi kuulmine hästi.

Mis sa arvad, kui palju artisti välimus sel võistlusel loeb?

Arvan, et see loeb kahjuks üpris palju. Kõik peab olema paigas, sul peab olema täispakett.

Milline on su suhtestaatus, oled sa vallaline?

Jah, vallaline. 

Kui sa saaksid minna ükskõik millise kuulsusega kohtingule, siis kes see oleks?

See on raske küsimus... Ma arvan, et Mila Kunisega.

Kas sa läheksid kunagi fänniga kohtingule? 

Fänniga? (Naerab.) Jah, miks mitte.

Mis on sinu elu moto või sõnad, mille järgi sa elad?

Hiljuti olen ma püüdnud lihtsalt õnnelik olla. See ei peakski midagi keerulisemat olema, kui keskenduda lihtsalt õnnelikuks olemisele ja elu nautimisele. 

Oled nüüd mõnda aega Eestis olnud. Mis sulle selle koha puhul meeldib?

Võib-olla on asi selles, et olen Tallinnasse armunud, aga siin tundub olevat palju rohkem kohvikuid ja restorane. Elu käib ja seda ka muusika mõttes, siin toimub nii palju erisuguseid kontserte.

Kuigi eestlased paistavad esialgu vaoshoitud, siis tegelikult on kõik inimesed väga sõbralikud ja abivalmid. 

Millega sulle lisaks muusikale veel tegeleda meeldib?

Mängin siiani pisut jäähokit. Hiljuti olen hakanud tegelema ka jooga ja meditatsiooniga, see on uus asi mu jaoks.

Kuidas sellega läheb?

Päris hästi. Ma ei ole küll mingi zen-meister, aga vahel on väga hea end maha rahustada ning mitte millelegi mõelda. Sagimist on nii palju, seega vahel on hea lihtsalt olla.

On sul pigem hea poisi või paha poisi imidž?

Ma arvan, et ma olen ikka hea poiss.

Olgu. Mis on olnud kõige suurem pahandus, millesse sa oled sattunud?

Ma ei saa seda öelda. (Naerab.) Olgu, ma saan öelda seda, et näiteks hokimängu aegadel olin ma kõva kakleja ja ükskord sain ma parkimistrahvi ka.

Kas pead end võistlushimuliseks inimeseks?

Jah. Valetaksin, kui ütleksin, et ma seda pole. 

Milline oleks sinu üks sõnum me lugejatele? 

Hääletage «Stormi»  poolt. (Naerab.)