Oluline põhjus, miks ei tunne inimesed omaenda kehalõhnu

Maiken Mägi
, vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Higilõhn.
Higilõhn. Foto: Panthermedia/Andriy Popov/Scanpix

Kõigile on tuttav äsjaniidetud muru või ahjust tulnud koogi meelierutav lõhn, samas kui isa mustadest sokkidest imbuv aroom paneb nina kirtsutama. Miks ei pruugi aga inimene tunda seda, kui ta ise näiteks higi järele lehkab?

Inimese nina on võimeline tundma suisa miljoneid erinevaid lõhnu, kirjutab Reader’s Digest. Kui aga omaenda kaenlaalustest paiskub õhku higilõhna, nagu ikka vahel juhtub, ei pruugi me seda tajuda. Teadlaste hinnangul võib seda nimetada «lõhnaväsimuseks», kui inimene omaenda kehalõhnu ei tunne ning tegelikult on see hea asi. Põhjus on selles, et meie kehalõhn on tuttavlik ja enda oma, mistõttu harjub haistmismeel sellega ära ning lõpetab selle tuvastamise.

Philadelphia Monelli lõhnakeskuse psühholoog Pamela Dalton selgitas, et inimese nina asub välja filtreerima tuttavlikke aroome, et teha ruumi võimele tajuda uusi lõhnu. Osaliselt on see seotud ellujäämisvõimega - näiteks ootamatu kõrbe- või suitsulõhn teeb meid ärevaks ja ettevaatlikuks. Samas tekitab ahvatleva värske pitsa aroom uudishimu, et kust seda küll saada võiks. Kui sellised aroomid meist mööduvad, hakkavad ninas tööle lõhnaretseptorid, et tuvastada lõhna komponendid ning saata ajule signaal, kas peame põgenema lõhnast eemale (näiteks suitsulõhna puhul) või jooksma selle poole (pitsa suunas).

Kuna näiteks omaenda higilõhn on vähemtähtis ning see on muutunud juba tuttavaks, ei pruugigi lõhnaretseptorid sellele eriliselt reageerida. Pigem on nad valmis, et tabada olulisemaid uusi lõhnu. Selleks, et kindlaks teha, kas haised higi järele, tasub aga särk seljast võtta ning vajadusel seda nuusutada.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles