Puntpaabuke – talve sümbol

Karl Adami
, loodusfotograaf
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaartidelt silma hakkavad punase puguga leevikesed on isaslinnud.
Kaartidelt silma hakkavad punase puguga leevikesed on isaslinnud. Foto: Karl Adami

On üks komme, mis vaata­mata tehnika võidukäigule pole siiani kadunud: jõulukaartide saatmine lähedastele, sõpradele ja tuttavatele. Möödusin minagi mõni aeg tagasi postkontori pungil kaardiletist. Silma hakkasid ­levinud motiivid: lumised maastikud, kuused, päkapikud, käbid, küünlad, rasva- või sinitihased. Ma ei pidanud pettuma, sest suisa aukohal olid punase puguga puntpaabukesed. Õigemini puntpaabukesehärrad.

Puntpaabukesi ehk leevikesi võiks tunda nii suur kui väike loodushuviline. Ei leidu just palju värvuliste liike, kelle sulestik lubab nii selgesti sugupooli eristada. Talvisel ajal pole Eestis ühtegi teist leevikese moodi lindu, kui kõrvale jätta männileevikesed, kes meile põhja poolt väga harva satuvad. Kui leevikesed õunapuudele lendavad, oleksid sinna otsekui punased õunad tekkinud. Need on leevikeseisandad, mustad mütsid peas, kurgualune ja rind punased. Emaslinnud on aga märksa tagasihoidlikuma välimusega: pruunikashallid.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles