“Ise populaarse kohviku omanik, ahistavat rahamuret ei tohiks tal ju olla ja … postiljoniks?”

“Mul ongi mingi kiiks,” soostub Piia oma lähedaste üllatust meenutades. “Näiteks: ma tunnen kogu aeg vajadust kellegi tuju rõõmsamaks muuta, midagi kinkida. Ma lihtsalt pean kas või müksama või võhivõõrale rõõmsalt “Tere hommikust!” hüüdma, kui märkan, et see on tusane, väsinud või mures.” Ja seda Piia hommikuti vaikses, inimhõredas ja unises Pärnus ajalehti laiali kandes teebki, kui keegi juhtub nii varasel ajal tänaval toimetavat lehekandjat trehvama. Hõikab: “Tere hommikust!”