Riigieelarve head ja vead (11)
16. detsember 2018, 08:33
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tuleva aasta riigieelarve toob endaga küll maksurahu, kuid investeeringud teadus- ja arendustegevusse jäävad ekspertide hinnangul nõrgaks.
«Keegi ei ütle vist ära palgatõusust, kuid seejuures on oluline ka natuke pikem ajahorisont, et kas seda preemiat jagub ka edaspidi kui majandusel ei lähe enam sedavõrd hästi,» kommenteeris Luminori peaökonomist Tõnu Palm planeeritud palgatõuse.
Järgmisel aastal tõuseb õpetajate keskmine palk umbes 1500 euro peale ning palgakõrgendus ootab ka kõrgharidusega kultuuritöötajaid. Kui eelmisel aastal oli nende alampalgaks 1150 eurot, siis uuel aastal tõuseb see 1300 euroni. Rõõmustamiseks on põhjust ka sotsiaalhoolekande vallas töötavatel inimestel, päästjatel, patrullpolitseinikel ning piirivalvuritel, kes hakkavad samuti rohkem teenima.
«Eelarve puhul on positiivne see, et maksude osas planeeritakse edaspidi suuremat stabiilsust, mis mõjutab investeerimise kliimat,» kommenteeris Palm. Nimelt toob järgmine aasta endaga nii-öelda maksurahu: maksud järgmisel aastal ei tõuse, ühtegi uut maksu ei kehtestata ning kavandatud aktsiisitõusud jäävad ära.
«Nõrgem osa eelarvest on seotud struktuursete meetmetega majanduse ekspordivõimekuse tõstmiseks, sealhulgas investeeringud teadus- ning arendustegevusse ning tööjõu arendamisse,» kommenteeris Palm. Nii võiks 2019. aastal ekspertide hinnangul teadus- ja arendustegevuse rahastus haridus- ja teadusministeeriumi haldusalas olla suurem, kui 18,9 miljonit eurot.
Eesti e-riigi infosüsteemide ja seadmete hooldamiseks, uuendamiseks ja arendamiseks plaanib valitsus investeerida järgmisel aastal täiendavad 21 miljonit ning kokku järgmise nelja aasta jooksul täiendavad 118,4 miljonit eurot.
«Raske on alahinnata vajadust investeerida betooni kõrval planeeritust rohkemgi E-riigi arendusse. See ei võimalda tulevikus osutada vaid paremat teenust, aga avardab ka teenuste arendajate võimalusi eksportida Eestis realiseeritud lahendusi globaalselt,» sõnas Luminori peaökonomist.
Palmi sõnul võtab majanduskasv euroalal järgnevatel aastatel kokkuvõttes järkjärgult hoogu maha ja selle kompenseerimiseks on vajalikud investeeringud tööjõudu ja tehnoloogiasse.
Mis puutub aga transporti, siis Saaremaa ja Hiiumaa saavad järgmisel aastal lennuühenduse pidamiseks 5,53 miljonit eurot, mis peaks tagama nii Kärdla, kui Kuressaare liinidele senisest parema ühenduse. Jätkub ka Tallinn-Tartu maantee Kose-Mäo lõigu neljarealiseks ehitamine, tänu millele peaks linnade vaheline teepikkus vähenema 5,3 kilomeetrit ning ajaliselt 9 minutit. 2022. aastani kulgev ehitus läheb kokku maksma hinnanguliselt 170 miljonit eurot.
Riigieelarve tulude maht on 11,06 miljardit eurot. Tulud kasvavad võrreldes 2018. aastaga 6,1 protsenti ehk 639,5 miljoni euro võrra. Riigieelarve kulude ja investeeringute maht 2019. aastal on kokku 11,32 miljardit eurot.
Swedbanki peaökonomist Tõnu Mertsina: tugeva riigirahanduse säilitamine ilma maksukoormuse tõusuta muutub pikemas vaates keerulisemaks
Majanduse tugev nominaalkasv lubab prognoosida ka järgmiseks aastaks korralikku maksulaekumise tõusu. Kuigi maksud ei ole ainuke tulu riigieelarves, võib selle 70% osakaalu siiski määravaks pidada. Meie prognoosi järgi majanduskasv järgmisel aastal küll aeglustub, kuid jooksevhindades 7% lähedane kasv peaks tagama kooskõla riigieelarves planeeritud 6% tulude suurenemisega.
Majanduskasvu praeguses faasis on mõistlik riigieelarves kavandatud 0,5% nominaalne ülejääk SKP suhtes. Kuna majanduskasvu aeglustumine peaks praeguse prognoosi järgi järgnevatel lähiaastatel jätkuma, on samuti mõistlik see, et nominaalset ülejääki planeeritakse tasapisi alandada. Minu arust on see vaieldav, kas eelarve peaks praegu olema tingimata struktuurses ülejäägis.
Majandust ei ole veel tarvis eelarvekuludega ergutada
Praeguses majanduse kõrgkonjunktuuris ei ole veel tarvis eelarvekuludega majandust täiendavalt ergutada. Riik on lubanud oma investeeringute kasvu aeglustada, kuid eelmise aasta ülikiire tõus (mis sattus väga valele ajale, kuna majanduskasv oli ilmselt oma kasvu tipus) tõstis investeeringute taseme kõrgele ning kõrge püsib see ka lähiaastatel. Seega stimuleerib valitsussektor oma investeeringutega majandust jätkuvalt. Eesti valitsemissektori investeeringute tase on SKP suhtes EL riikide võrdluses kõige kõrgem. Ligikaudu pool valitsemissektori investeeringute rahastamisest tuleb välistoetustest. Viimastel aastatel on välistoetused moodustanud riigieelarve mahust 9-12%. Koos Euroopa Liidu 2014-2020 eelarveperioodi lõppemisega hakkavad need aga tasapisi vähenema. EL uue eelarveperioodi rahastamisega saab Eesti aga vähem raha, kui seni, kuna meie elatustase ehk SKP inimese kohta on jõudnud juba üle 75% EL keskmisest. See muudab ilmselt meie riigieelarve koostamise edaspidi pingelisemaks. Kui vaadata eelarvekulusid tervikuna, siis on järgmise aasta eelarve kavandatud küll protsükliline ehk majandustsükli kasvufaasis majandust stimuleerivaks, kuid see efekt on väike.
Konservatiivne riigirahandus aitab majandusel paremini toime tulla kriisiolukordades
Riigieelarve nominaalne ülejääk võimaldab valitsussektoril võlakoormust vähendada. Teatavasti on Eesti riigivõlg juba praegu EL madalaim. Järgnevatel aastatel planeeritakse aga seda vähendada veelgi: 2019. aastaks 7,4%-ni SKP-st ning 2022.aastaks isegi 5,4%-ni. Kui siia kõrvale panna eelarve nominaalne ülejääk, siis ühest küljest võiks öelda, et meie riigirahandus on tugev, kuid samas ka võrdlemisi konservatiivne. Likviidsus- ja stabiliseerimisreservi osakaal SKP suhtes on küll vähenenud alates 2013.aastast, kuid selle taga on osaliselt olnud ka madalamate intresside tõttu reservide väiksem tulusus. Konservatiivne riigirahandus peaks aitama majandusel paremini toime tulla kriisiolukordades. Samuti on see vajalik pikemalt ette vaadates, kui vananeva ühiskonna tingimustes ülalpeetavate määr tõuseb, samal ajal kui kulutused sotsiaalkaitsele ja tervisehoiule kasvavad. Samas võib see piirata majanduskasvu.
Ülalpeetavate arvu tõus ja elanikkonna vananemine võivad kaasa tuua maksukoormuse tõusu
Järgmiseks aastaks planeeritud kulude ja investeeringute 7% suurenemine on riigieelarve tulude kõrval optimaalne. Viimase kümne aastaga on valitsussektori kulud kasvanud kiiremini, kui majanduses juurdeloodud väärtus. Ehk siis, nende osakaal SKP-s on tõusnud.
Järgmiseks aastaks tõuseb valitsussektori kulude osakaal meie SKP suhtes ligikaudu 42 protsendini, mis on taasiseseisvunud Eesti kõrgeim tase (kui välja jätta erakorraline 2009. aasta, mil SKP vähenes kiiremini, kui valitsussektori poolt jaotatav raha). Rahandusministeeriumi viimase majandusprognoosi järgi hakkab see number aga pärast 2019. aastat uuesti alanema. Euroopa Liidu võrdluses on Eesti riigieelarvega laiali jaotatav raha võrdlemisi tagasihoidlik. Kui näiteks möödunud aastal oli Eestis valitsussektori kulude osakaal SKP suhtes 40%, siis EL keskmine oli 46% ning Soomes isegi 54%. See määrab ära ka mitmed suhtarvud, nagu näiteks riigikaitsele ning teadus- ja arendustegevusele suunatud kulude osakaal SKP-s. Valitsussektori kulude tõusuks oleks aga tarvis maksukoormust suurendada.
Vastupidiselt rahandusministeeriumi prognoosile, võib ülalpeetavate arvu kasv ja elanikkonna vananemine pikemas ettevaates tuua hoopis kaasa maksukoormuse tõusu. Juba järgmise aasta eelarves moodustavad sotsiaalkaitsele ja tervishoiule minevad kulud 46 protsenti. Ainuüksi vanaduspensionile kulub 1,6 miljardit eurot ehk 15% riigieelarvest. Praegu on Eestis sotsiaalkaitsele ja tervishoiule minevate kulude osakaal SKP-st väiksemad kui EL keskmine. Riik plaanibki lähiaastatel sotsiaal- ja tervishoiukulude osakaalu riigieelarves suurendada. Samal ajal oodatakse riigilt rohkem ja kvaliteetsemaid avalikke teenuseid – näiteks suuremaid kulusid riigikaitsesse, haridusse, teadus-ja arendustegevusse jne. Suur osa, ehk ligikaudu 80 protsenti, riigieelarvest on aga paika pandud erinevate seaduste ja varem kokkulepitud kuludega. See muudaks tasakaalus või ülejäägis eelarve koostamise ilma eelarvetulude suurema kasvuta raskemaks.