Arvustus. Kerli Kõivu suurte tähtedega pildiraamat enesearengule just ülemäära kaasa ei aita

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kerli Kõiv.
Kerli Kõiv. Foto: Jörgen Paabu

Kui ma Kerli Kõivu raamatu pealkirja nägin, teadsin ma kohe, et tahan sellest kirjutada - sellise pealkirjaga kaante vahelt saab ainult sulakulda tulla. Aga enne raamatu juurde pöördumist olgu öeldud kaks asja.

Esiteks. Innuka spordihuvilisena on mul see probleem, et ma joon harva ja ei kanna hästi. 84 lk pole küll eriti palju, aga ikkagi mitu tundi lugemist, oleks ma sinna pudeli kõrvale võtnud, oleks ma poole peal maganud ja pidanud hiljem valutava peaga edasi lugema. Nii et olgu öeldud, et lugesin seda üllitist täiesti kaine peaga ja kirjutasin selle arvustuse niivõrd-kuivõrd täie mõistuse juures olles, kui minu puhul võimalik on.

Teiseks lugesin kuskilt intekast, et ta kirjutas selle 9aastase suhte järel, nii et käisin kohe Wikipedias ta vanust vaatamas, sest ta näeb noor välja, aga oleks muusikamaastikul nagu juba 15 aastat olnud. Seega, kui kedagi veel huvitab, on Kerli hetkel 31aastane, minust ainult aastakese noorem. Mis tähendab, et see pikaajaline suhe algas, kui ta oli 22, ma eeldan, et ta nõustub ise ka, et põhimõtteliselt oli ta veel laps.

Nii et võtsin juba enne raamatu lugema hakkamist küünilise seisukoha, et ilmselt oli tema suurim viga see, et suhe ei lõppenud juba kaheksa ja pool aastat tagasi. Antagu mulle andeks minu kalestumus, räägin kogemusest. Vabalt võib olla, et Kerli oli minust targem, sest olgem ausad, tegelikult ei tea me temast ju mitte midagi, tal on olnud piisavalt mõistust, et aastate jooksul piisavalt intervjuusid anda, aga samas hoiduda liigselt eraelust rääkimast - ja praeguseks hetkeks ei tea keegi meist, kus lõppeb Kerli kui inimene ja algab Kerli kui bränd, võime ainult eeldada, et ilmselt ta tegelikult igapäevaselt lumises metsas poolalasti ringi ei lase.

Raamat ise oli selline ... Suure kirjaga pildiraamat. Ühe asja on ta igatahes kenasti selgeks saanud. Selle, et kõik ühiskonnas natuke pahakspandavad mõtted kõlavad hulga paremini, kui neid esitada moodsas esoteerilises keeles. Näiteks võib juhtuda, et sõbrannad vaatavad viltu, kui sa otse välja ütled, et sugar daddy't oleks vaja – aga öelda, et sinu ellu saab kuuluda ainult selline mees, kellel on palju külluseenergiat, see on juba hoopis teine jutt. Kõik noogutavad kaasa ja ütlevad, et muidugi, energeetiline tasakaal on väga oluline.

Kerli Kõiv.
Kerli Kõiv. Foto: Jörgen Paabu

Aga mina oleksin tunduvalt suurema huviga lugenud sellest, kuidas ta üldises plaanis elu näeb, millised viimased 15 aastat olnud on jne, seda enam, et kõik lahkuminekuraamatud on ju üsna sarnased. Hetkel oli tegu raamatuga, mille peamine väärtus seisneski fotodes ja ainus asi, mis ma siit päriselt teada sain, on see, et on olemas üks päris äge fotograaf, kelle nimi on Jörgen Paabu (vt näiteks eelmist pilti).

Ma eeldan, et Kerli enda käsi on ka fotode tegemisel mängus olnud, sest seda, et ta on visuaalide loomisel üsna osav, on ta aastate jooksul korduvalt näidanud. Kahjuks tundub, et kirjutamine pole tema tugevaim külg ja keel oli kohati väga toortõlge inglise keelest, ei jää muljet, et ta oleks harjunud end eesti keeles ladusalt väljendama. Selle koha peal hakkab lugeja paratamatult mõtlema, kas 31aastane naine ikka tõesti kasutab igapäevaselt väljendeid nagu «mõttetu kutt», «kuum tükk», «nunnu» (absoluutselt IGA asi on nunnu), või on tegu teadliku registrivalikuga, sest Kerli kui bränd on (vist?) eelkõige teismelistele suunatud.

Mul on raske uskuda, et toimetaja või üldse keegi, kes seda raamatut enne avaldamist luges, ei suunanud tähelepanu näiteks sellele, et ühes peatükis soovitatakse loobuda kõigest üleliigsest, sest minimalism on äge, ja paar lehekülge eemal rõõmustatakse, sest nüüd, kui eksi jalus ei ole, saab rahus sõbrantsidega šoppama minna (ja osta palju uusi asju, millega oma minimalistlikku kodu täita). See, et kõik eneseabinipid on Cosmo stiilis, peab olema teadlik valik.

Kerli Kõiv.
Kerli Kõiv. Foto: Jörgen Paabu

Mind hakkas ühel hetkel häirima ka see, et kuigi räägitakse palju sellest, kuidas iga naine on jumalanna, tegeletakse feministide keeles väljendatuna siiski kogu aeg patriarhaalsete väärtuste süvendamisega - põhirõhk on ikkagi selles, et mis sellest, et see lohh sind maha jättis, sa oled ikka NII seksikas ja NII ilus (sest naise väärtus ometi just selles peitub).

Kui ma olen jumalanna, siis minu esmane huvi ei ole õppida kõige seksikamat meiki tegema, esiteks saadan ma sellele tõprale kolmeks põlveks Siberi katku kaela, seejärel hävitan nalja pärast kellegi viljasaagi või tantsin oma langenud vaenlaste kehadel ning siis lähen norin pisut mõne teise jumalaga. Isegi Aphrodite OLI ilus, aga TEGELES ta aktiivselt ringihooramise ja tülideõhutamisega - mis on korduv element paljude viljakusjumalannade juures. Ilu on siiski sekundaarne tunnus, jumaluse olulisim omadus on VÕIM. Ja mis võiks ühte inimest rohkem võimestada kui võimalus ühiskonna reegleid soovi korral ignoreerida ja uskuda, et sa oled piisav ka siis, kui sa üldse ei meigi. Või et sinu seksikus ei seisne selles, et sa hommikusöögiks rohelist smuutit tarbid. Miskipärast arvan ma, et inimene, kes eelistab pikki ajaperioode teistest eraldatult veeta, on sisimas üsna sarnasel seisukohal.

Ma olen nõus, et ennast tuleb armastada. Ja ma olen nõus, et tuleb teha teadlikke valikuid. Aga mul on üsna raske uskuda, et see raamat kedagi sellele lähemale aitab. Pildid on ilusad ikka, aga ei Kerlist ega isiklikust arengust siit tegelikult eriti teada ei saa.

Ehk siis kingikotti soovitan ma seda enne jõule panna ainult siis, kui ette teate, et lugeja tõesti Kerlit fännab. Teistele võib selle asemel siit raamatust väikese tsitaadikogumiku teha, mahub ühele leheküljele ära. Minu vaieldamatu lemmik on järgmine, kaalusin selle peale tõsiselt, kas peaks ehk hakkama isegi üsapuhastusteenusega raha tegema:

«Õppisin oma üska puhastama ja tugevduma ning maaenergiaga ühilduma.»

Kui Kerli suutis, suudad sinagi!

Foto: Promopilt

«Haavatud jumalanna paranemispäevik: 30 päevaga tallamatist supernaiseks»
Autor: Kerli Kõiv

Postimees Kirjastus

Ilmumisaeg 29.11.2018

Toimetaja Jolana Aru

Laulja Kerli Kõiv on kirjutanud oma esimese raamatu just neile naistele, kes tunnevad, et nende tiivad on praegu veidi murtud. Teose kaante vahel on Kerli valusad kogemused ja konarlik paranemistee, aga ka talle kõige südamelähedasemad teadmised spirituaalsusest ning selle igapäevasest rakendamisest.

Siin on 30 sammu selleks, et leida oma piiritu vägi ja taas täiel võimsusel maailma valgust kiirgama hakata. «Loodan, et saad minuga koos nii lahinal nutta kui ka pisarateni naerda, ning et saan sind aidata lähemale sellele, kes sa tegelikult oled – tõeline jumalanna,» kirjutab Kerli.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles