Tarmo Pikner: kui võim vedeleb maas, tuleb see üles korjata (22)

Elame perioodis, kus enne riigikogu valimisi toimuvad eelvalimised (mitte segi ajada eelhääletusega). Eelvalimistel valitakse alles liikmeid erakondadesse, et üldse valimistele pääseda. Kes alustab päris nullist, kes jookseb üle ühest parteist teise, kes tuntuist pole veel hõivatud ja valib sobivat kohta või kes solvub ja läheb tootvale tööle. Igati normaalne ümberrivistumine.

Eelnev on viinud riigi tänaseks olukorda, mida võiks klassikuid parafraseerides iseloomustada – ülemkiht (valitsuskoalitsioon) tahab, aga ei saa (ja ei suuda) riiki valitseda, alamkiht (opositsioon) saaks, aga ei taha valitseda. Eriskummaline olukord. Riik töötab tühikäigul, kus ainsaks eesmärgiks sulle-mulle eelarve vastuvõtmine, et seejärel valijate hääli lugema hakata. Terve aasta on juba läinud järgmise neliaastaku ettevalmistamisele, millest tegelikkuses kujuneb vaid kolm aastat riigivalitsemist ja aasta üksteist lubadustega ületrumpamist.

Nullerakonnad jäävadki nullideks

Nullerakondadest rääkides: Eesti 200 jätkab jonnakalt oma uut poliitikat – olla pidevalt peidus ja isegi, kui uudistajad nad üles leiavad, ei vasta nad küsimustele – mida te valijaile(riigile) pakute? Teisisõnu – Eesti 200 ilmub välja valimispäeval, hüüatades: siin me oleme (teate ju sellenimelist filmi)! Olge siis pealegi siin, mis meil sellest.

Teine nulli peal seisev erakondlikku staatust taotlev seltskond andis Artur Talviku suu läbi teada, et on moodustamas täheliikumist (itaallaste Viie Tähe Liikumise eeskujul). Pole selge, mitu tähte (liiget) tal juba koos on, kuid karta on, et erilist tähesadu ei tule, sest enamik tähti on juba hõivatud teiste liikumistega. Aga võib-olla mõtleb Talvik eesti tähestikule, kus on 27 tähte – sellest jääb valimistele pääsemiseks väheks.

Kolmnurkne pallimäng EKREga

Pikka aega on poliitmaastikku vallanud Keskerakonna ja EKRE vastandpaar, mis hoidnud mõlemat kenasti pildil. Seda kadedusega pealt vaadanud Reformierakond püüab moodustada kolmandat nurka, et ka nende vaikseks jäänud hääl kostma hakkaks. Nüüd tekkib täisnurkne kolmnurk, kus Helmed istuvad täisnurgas ja löövad palle rahuldustundega kummassegi teravnurka.

Samas, kahe suure – Keski ja Reformi vastandumine väiksemale EKRE-le on viinud mõlemad suured seisu, kus kumbki ei saa enam loota EKREga koalitsiooni moodustamisele põhjusel, et väljaütlemised on ületanud piiri, kust koostöösuhteid enam ei tule. Eriti arvestades asjaolu, et Jüri Ratase Keskerakonna koostööpartnerid valivad Mihhail Kõlvarti (kes on küll pildilt kadunud, kuid mitte valijate südameist) ja Yana Toomi (kelle esinemisest ERRi esimeses stuudios võiksid teisedki õppida).

Üllatavalt kahvatult esinev Kaja Kallas püüab lisaks tüli norida ka Jüri Ratasega, aga vana plaat – Kesk versus Reform – enam ei mängi, muusika on valinud Savisaarevaba Keskerakond ja selle järgi ei oska Reform tantsida. Jürgen Ligi ja Kadri Simsoni vaidlus ERRi esimeses stuudios oli pärit rubriigist «vana arm ei roosteta», sealjuures üllatav oli Ligi väga väsinud väitlemine. Ei aidanud teda ka Martin Helme mansetinööbist sikutamine – Ligi äraleierdatud mõtted ei jõudnud kuidagi pärale ja Helme teistest üle rääkimine antud juhul isegi õigustas end.

Uus koalitsioon võimule ja kohe!

Et juriidilises mõttes on täna tegemist vähemusvalitsusega, siis oleks kuritegelik jätta võim maha vedelema, kuni ükskord märtsikuus ärgatakse ja hakatakse restardi nuppu otsima. Siinkirjutajal on välja pakkuda igati töötav lahendus riigi juhtimiseks kuni valimisteni. Sealjuures võimule tulevad erakonnad lööksid neli kärbest ühe hoobiga.

Esiteks – kui Reformierakond tahab letargiaunest ärgata ja taas tegijaks saada, siis on ainuke võimalus praegu ja kohe hakata kokku panema uut koalitsiooni, sest peale valimisi sellist võimalust tõenäoliselt ei anta. Kaja Kallas võiks tulla Kadriorust otsejoones Toompeale ja anda sisse aktsiiside alandamise eelnõu. Selline otsustavus avaldaks valijaile muljet ja kogu valimisreklaam oleks sellega tehtud, pealegi täiesti tasuta ning valimised olekski võidetud.

Teiseks – praegusest valitsusest tuleks võtta hingevaakuv Isamaa. Nad peaksid ju aru saama, et nende pale on koalitsioonis tundmatuseni ära kriimustatud (Helir-Valdor Seeder: oleksime tahtnud oma ettepanekuid eelarvesse!?), mistõttu pole vaja imestada, et nad kõiguvad vaevu valimiskünnisel ning võivad esmakordselt riigikogust välja jääda. Alustades enne valimisi uues koalitsioonis Isamaa tegelike huvide kaitsmist, kindlustaks neile tavapärase valimistulemuse.

Kolmandaks – Vabaerakonnale, kes on langenud koomasse ja praeguses olukorras pole lootustki parlamenti pääseda, oleks valitsuskoalitsiooni minek ajalooline samm, mis tõestaks, et nad pole asjata Toompeal aega surnuks löönud. Pealegi, Vabaerakonna uus esimees Kaul Nurm üllatas ERRi esimeses stuudios sisuka debatiga. Koalitsioonis saaksid nad oma regionaalpoliitilise muudatuse riigi jagamisest kaheks ELi toetuste arengupiirkonnaks (mis seal enam jagada, see on ammu tegelikkuses jagunenud) ellu viia ja maapiirkondade usaldus oleks võidetud. Valijad tunnustaksid vabadikke vähemalt viieprotsendilise tulemusega.

Kui asjaomased siintoodud mõtetest üheselt aru saaksid, olekski 52 kohta koos ja neid võib akna alt isegi lisaks leida. Seega, riik oleks valitsetud ja hoitud ka valimiskarusselli melus.

Neljandaks kärbseks oleks muidugi kõigi kolme rahulolu, et Jüri Ratase keskerakond saaks võimult kõrvaldatud ja mis võiks veel magusam (kättemaks) olla, kui see juhtuks just enne valimisi. Igatahes kahandaks see tuntavalt Keskerakonna elektoraadi indu valimistel – kuidas te ei suutnud lõpuni vastu pidada?

Aga, on üks tingimus – uuest valitsusest tuleks viimasel ajal käpardlikult esinenud Jürgen Ligi eemale hoida ja tuua lavale uusi tegijaid, näiteks Ligist palju tasakaalukam Toomas Kivimägi.

Vasakpöörde oht

Mis kõige olulisem – kuni valimisteni jääb pinisevalt lendama ka viies kärbes ja see on reformarite, isamaalaste ja vabadike õudusunenägu. Kui siin väljapakutut ei juhtu, siis juhtub see, et Indrek Tarand teeb sotsidele tarandit (mida ta nagunii teeb) ja valimispäeva ööseks on Keskerakonnal ja sotsidel 51 kohta käes ning olemegi saanud endile (Eesti tingimustes) äärmusvasakvalitsuse. Kas te sellist Eestit tahtsitegi?