Pubeka kasvatamine on nagu tuulelohe lennutamine

Kui mõtlen oma laste ees ootavale murdeeale, tunnen ebamäärast ärevust – mis on tulemas. Kas sama tunnevad ka teised vanemad?

Üks viis sellest mõelda on, et ärevus ja mõnikord isegi hirm on märk sellest, kui tähtis laps sinu jaoks on, kui palju sa hoolid tema tulevikust. Loomulikult tahad teha kõik, mis suudad. Vahel võib selline ärevus saada takistuseks, rääkida rohkem lapsevanemast kui lapsest, ent ärevus ise on märk, et vanem hoolib.

Alati on ebakindlus, teadmatus. Laps muutub ja sa ei saa kunagi olla päris kindel, milline saab olema tema rada. Isegi kui oled näinud oma suuremate laste muutumist. Iga lapse valikud on ise moodi. Samas sa tead, et sul on oluline mõju lapse elukäigule.

«Ta pole veel midagi hullu teinud, aga iga päev on tunne, et mingi pauk võib kohe-kohe tulla.» Sarnast juttu olen kuulnud päris paljudelt vanematelt.

Ohutunne pole üllatav – ikka kardetakse, et midagi võib sulle kalliste inimestega juhtuda. Lapsed ja eriti teismelised ise on hirmu vastu peaaegu immuunsed. Nad on kindlad, et mis ka ei juhtuks, neil läheb hästi. Vanemad aga näevad lõhet tegelike ohtude ja lapse enesekindluse vahel. Laps ütleb, et midagi halba ei saa juhtuda, aga vanematel on elukogemus. Nad teavad, et asjad võivad dramaatiliselt muutuda. Bioloogiliselt on lapsed ja nende turvalisus vanema prioriteet.

Mida teha? Kuidas lapsele teada anda nendest mõtetest ja tunnetest?

Tuleb teismelisele nendest võimalikult avatult rääkida. Vanema ilme annab niikuinii vihjeid. Laps adub, et miski vaevab isa või ema. Kui ta siis küsib ja saab vastuseks, et ahh, ei midagi, satub ta vägagi segadusse, sest ilme ja sõnade vastuolu on ilmne.

Seega peavad sõnad ja tunded kokku langema.

Absoluutselt. Mida selgem sõnum (isegi kui laps ei nõustu), seda parem. Siis ta vähemalt teab, millega tal tegemist on. Ja tunneb tugevamat sidet vanemaga.

Mõned vanemate mured ja hirmud räägivad õigupoolest rohkem neist endist kui lapsest. Oletame, et vanem nägi omal ajal koolitükkidega kurja vaeva ega tundnud, et on piisavalt saavutanud. Selline vanem võib eeldada, et tema lapsel on sama mure. Ent see hirm põhineb vanema kogemusel, mitte tema teadmisel oma lapsest.

Kui lapsel pole sama muret, siis vanema hirm ei aita teda üldse, ei puuduta teda. Sel juhul oleks parem rääkida oma hirmust mõne teise täiskasvanuga: sõbraga, abikaasaga. Ja küsida neilt, kas on põhjust muretseda. Kõrvaltvaataja võib märgata, et lapsel läheb hästi ja vast ehk vanema enda minevik segab teda. Sa võid taibata, et kõrvaltvaatajal on õigus.

Seega tuleb teismelisele oma muredest rääkimisel otsida tasakaalu.

Hiljuti postitasid meil noored kriminaalid internetti video, kuidas nad eakaaslasi peksavad. Ajakirjanikud küsitlesid vanemaid, vastuseks kostis jõuetus, lootusetus: oleme kõike proovinud, küsinud abi, aga ei suuda midagi mõjutada. Kas selliste noorte mõjutamine on üldse võimalik?

Oleks vale öelda, et peatada saab igasugust sedalaadi halba käitumist. Sama vale oleks öelda, et see pole üldse võimalik. Nii alahindaksime me inimlikku meeleparanduse võimet, suutlikkust muutuda.

Antisotsiaalse käitumise ümberpööramise võti on sotsiaalsetes sidemetes. Kui juhtum on seotud kampadega, gängidega – siis on asi raskem. Seepärast, et gängi väärtussüsteem tihti normaliseerib vägivalda. Teistele halva tegemine on gängis sotsialiseerumise osa. Grupimõtlemine mõjutab ülekaalukalt gängi liikme käitumist.

Kas see noor inimene võib muutuda? Jah. Kas ta saab muutuda gruppi jäädes? Tõenäoliselt mitte.

Seega on võti grupi liikmete üksteisest eraldamine?

Jah, tavaliselt mõne teise suhte abil. Suhte abil, mille teine pool on sellele noorele inimesele tähtis. Mõjutab keegi, kellel on kaastunnet tema vastu.

Tihtipeale pakub gäng turvalist pelgupaika ülejäänud maailma eest. Sellest saab inimese identiteet – tal pole identiteeti väljaspool seda gruppi. Identiteet on alati seotud inimsuhetega. Ma võin enda arvates öelda, kes ma mõtlen ennast olevat, aga tegelikult jutustan edasi, mida teised inimesed on mulle minu kohta rääkinud.

Gängi liige tuleb eraldada ja pakkuda midagi asemele.

Mida saavad vanemad teha, et oma teismeline järeltulija kahjuliku mõjuga grupist eraldada?

Ilmseim vastus on ennetamine. Vanemate mõju põhineb usaldusel, mida nad on loonud kogu lapse elu jooksul. Kui vanemad pole «investeerinud» lapse varases eas, siis pole neil mõju, mida läheks tarvis siis, kui laps puutub kokku eakaaslaste gruppidega. Kui laps leiab igatsetud pühendumust rohkem grupist kui vanematelt. Kui vanem on olnud tõrjuv, pole hoolinud – mõnikord on need sõnad liiga karmid. Tihtipeale avastavad eemalolevad vanemad, et peavad püüdma kiiresti tasa teha seda, mis on varem tegemata jäänud. See on väga raske.

Minu soovitus on, et isad ei annaks kunagi alla, märkaksid, millal neid on vaja ja teeksid midagi neil hetkedel. Ja isegi kui üks moment läheb mööda, siis tulevad järgmised võimalused.

Oletame, et isa on olnud eemal, aga siis juhtub ime ja ta tahab uuesti üles ehitada emotsionaalse sideme lapsega. Kuidas seda teha?

Usalduse loomiseks tuleb alustada sealt, kus teine inimene parasjagu on. Kui vanem taipab ärevusega, et ta on võimaluse käest lasknud ja püüab kaotatut kiiresti tasa teha, siis avaldab ta lapsele survet. See ei tundu lapsele usaldusväärne.

Mõjujõud tuleb ära teenida. Tuleb olla seal, kus on sinu laps, näidata üles huvi tema tegemiste vastu. Aidata tegudega. Ja anda endale aru, millises seisus ollakse – tavaliselt on selle seisu nimi usaldamatus.

Millised on tüüpilised vead?

Püüd suruda lähedust ja usaldust jõuga peale. Püüd kasutada piiranguid suhte loomise asemel. Püüd muuta lapse käitumist enne, kui on tekkinud lähedustunne.

Võin öelda pojale, et reeglid on tema huvides ja tema järgigu neid. Võin reeglid jõuga peale suruda. See töötab natukene aega, kuni poeg leiab alternatiivse jõuallika, mis käib minu omast üle ja heidab minu mõju kõrvale.

Minu mõju on suurim läbi suhte, läbi minu võime poega jälgida, mõista ja temaga ühendust saada. Võimalik, et see suhe pole täiuslik, ent selles on mõistmist isegi juhul, kui mu poeg mind eemale tõrjub.

Teismeline püüab luua oma identiteeti, ent olla samal ajal seotud vanematega. Emad-isad jätavad selle aspekti tihti märkamata. Nad arvavad, et laps üksnes eemaldub neist.

Mis trikiga peaks kontakti kaotanud isa alustama? Nagu filmis – viima ulaka teismelise matkama, looma kunstlikult kahekesi olemise olukorra?

Vanemad peaksid tundma huvi, kes on need teised inimesed, kes on lapse elus olulised. Vahel on see teine täiskasvanu, kes aitab taastada suhte lapsega. Onu, vanaisa või mõni teine pereliige, keda laps austab ja kellel on talle mõju. Esmalt tuleb uurida oma lapse suhteid. Mitte enda huvides, vaid lapse huvides.

Alguspunktiks sobib ühiste huvide otsimine.

Tüüpviga on, et vanem püüab kadunud lähedust taastada oma tingimusi peale surudes, aga see ainult kasvatab usaldamatust.

Oletame, et vanemad ei suuda (näiteks sõltuvuse tõttu) või ei taha (näiteks on ise psühhopaadid) lapse elus muutust esile kutsuda.

Me saame isolatsiooni vähendada. On peresid ja kogukondi, kes jätavad süstemaatiliselt lapsed hooletusse. Lapsed muutuvad haavatavaks gängide mõjule, see soodustab kriminaalsust. Tuleb küsida: kui lapsevanemast pole asja, kes siis tema elus veel on. Siin muutub oluliseks kool, naabruskond – laiem perekond. Tuleb leida neli-viis inimest, kes tunnevad teda nimepidi ja oleksid tema sotsiaalne võrgustik.

Seega tuleb kuidagi tugevdada olemasolevaid suhteid, mitte luua paberil imeprogramme?

Kui meie, täiskasvanud, ei loo kontakti järeltuleva põlvkonnaga meie lähedal, oma kogukonnas, siis nemad ise seda ka ei loo. Tihti reageerib ühiskond noorsoo probleemidele programmidega, püüdes neid lahendada, ent see on midagi muud, kui investeerida suhetesse, kogemuse kaudu väärtuste õpetamisse. Tuleb püüda luua suhtevõrgustikke, kuhu lapsed tunnevad end kuuluvat. Esmalt me kuulume kuhugi ja alles seejärel saame kellekski. Kes ma olen, sõltub sellest, kes on mind tundnud, kelle hulka ma olen kuulunud. Need on arengu ehituskivid.

Äärmuslikest juhtumitest rohkem on tavalisi peresid, kus vanemad on kogu aeg püüdnud luua ja hoida lähedast suhet lapsega. Nüüd on laps järsku teismeline, eakaaslastega suhtlemine muutub talle üha olulisemaks. Mis on vanema roll peale toitmise ja katmise?

Mõned psühholoogid räägivad sellest nii, et vanemad pannakse reservi. Nagu jalgpallis, varumeeste pingile. Nad on endiselt mängus, aga neil on teine roll. Eakaaslased on väljakul. Vanemad on äärejoone taga. Neid võib igal hetkel mängu kutsuda ja neid kutsutakse siis, kui on vaja.

Uuringute järgi seavad lapsed isegi noore täiskasvanu eas (rääkimata teismeeast) keskeltläbi esikohale vanemad, kui on vaja nõu küsida elu kõige tähtsamates asjades. Kaaslased on tähtsad, ent vanemad jäävad kõige tähtsamaks. Iga päev see välja ei paista ja tundub, et kaaslased on kõige tähtsamad, sest enamik lapse ajast möödub nende seltsis. Vanemad on rohkem kulisside taga.

Mõned emad ja isad reageerivad sellele valulikult, justkui oleks laps nad kõrvale lükanud. Tegelikult on nende ülesanne lihtsalt muutunud. Kui laps on väike, siis näed enda vajalikkust iga päev. Tuleb aga aru saada, et ema ja isa on 9-aastasele ja 17-aastasele olulised eri viisil.

Vanemad pannakse nagu jalgpallis, varumeeste pingile. Eakaaslased on väljakul. Vanemad on äärejoone taga. Neid võib igal hetkel mängu kutsuda ja neid kutsutakse siis kui seda on vaja.

Kas isa muutub arengule seda olulisemaks, mida suuremaks laps kasvab?

Raske öelda, sest uuringutest ei tea me isade rolli kohta kaugeltki sama palju kui emade rolli kohta.

Kuidas olla tänapäeva maailmas optimistlik enda kui isa rolli suhtes?

Esimene asi on tunnistada, et kogu aeg ongi vaja raskusi ületada. Et vanemad teevad kogu aeg vigu. Et iga päev jääb märkamata mõni lapse vajadus. Palju rohkem loeb, et vanem märkaks oma vigu ja teeks midagi nende parandamiseks.

Tihti lasub vanematel tohutu surve teha kõike õigesti. Sageli vaadatakse emale kui hoolitsejale number üks. Juba see hoiak tõrjub isa natukene kõrvale. Siis hakkavad nad kahtlema, kas neid üldse on vaja, äkki nad kaotavad võimaluse. Mina soovitan isadel mitte kunagi alla anda, märgata, kui neid on vaja ja vastata sel hetkel. Isegi kui üks võimalus läheb mööda, tulevad järgmised. Isa on lastele väga oluline. Mina ütlen, et pööra tähelepanu oma lastele, kuula neid. Püüa seda hetke, kui saad laste elu paremaks muuta.

Praktiseeriva psühholoogina tean, et perekondadel on imekspandav võime paraneda. Isegi pärast eemalolekut, isegi pärast dramaatilisi sündmusi. Mitte alati ja igal juhul, aga üldiselt on inimene loodud raskustest üle saama.

Rääkige sõpradega, teiste lapsevanematega. Ja te kuulete lugusid sellest, et suhted lastega, mis on tundunud kaotatutena, on uuesti üles ehitatud. Suhted pole ju ainult ühe põlvkonna liikmete vahel, vaid ka põlvkondade vahel. Me peame neid looma kogukonnana. Liiga palju survet ei tohiks panna ainult lapsevanematele, nad vajavad kogukonna toetust.

Nii et lapse kasvatamiseks on vaja tervet küla?

Jah. Aga ei piisa lihtsalt külatäiest inimestest. Küla peab omavahel suhtlema, peavad olema seosed inimeste vahel. Näiteks viit täiskasvanut, keda laps tunneb nimepidi ja teab nende kohta midagi. See loob lapse jaoks stabiilsust. Kui see arv langeb kaheni, üheni või nullini, pole see hea. Ei piisa, et oled keset võõraid inimesi, kellel on ressurss, vaid ressurss peab käima koos suhetega.

Me teame, et inimesed ei jää suheteta ellu. Ja täiesti kindel on, et inimesed ei saavuta edu teiste indiviidideta, kes on pühendunud nendega suhtlemisele.

Nii filmides kui eluski on isa tavaliselt leivateenija, kes on palju eemal, kuid ütleb, et on teinud kõike oma laste nimel, aga ei leia lastelt mõistmist ega tunnustust. Mida soovitate meestele, kes nii tunnevad?

Ärge kaotage lootust. Te tegite investeeringu. Palute lastel seda näha, aga nad lihtsalt veel ei näe.

Mõned ütleksid, et 50ndates eluaastates mehed pöörduvad üldisemaltki suhete poole. Nad on end ja oma pere kindlustanud ning tulevad ja ütlevad lastele: «Ma olen nüüd siin, teie jaoks. Õigupoolest olen olnud olemas teie jaoks kogu aeg.»

Lapsed vastavad: «Ei. Ma ei ole sind näinud. Olid kogu aeg tööl.»

«Aga ma töötasin ju sinu jaoks.»

Ärge oodake, et teie lapsed sellest kohe nii aru saavad. Nad peavad esmalt nägema vahetut pühendumist, huvi tundmist. Minu meelest on see OK. Isa, kes tahab oma lastega suhelda, on absoluutselt õiges kohas. Lapsed ei pruugi veel tema pingutusest aru saada. Aja möödudes nad mõistavad. Aga seda mõistmist ei tule, kui isa jääbki eemalolevaks.

Tasub aru saada, et ei saa olla suhteid neisse investeerimata, nii nagu ei saa investeeringuta hakkama ka majanduses. Aegamööda tuleb investeerida usaldusse. See ei toimi, kui käskida: «Sina pead mind usaldama! Sul peavad olema minu vastu teistsugused tunded!»

Mida oleks tark vastata, kui järeltulija annab mõista, et ei usu, ei usalda sind?

Alustada endale tunnistamisest, et ta ei usalda. Seejärel hakake üheskoos tegutsemisega usaldust looma. Need on olukorrad, kus isal oleks vaja teise täiskasvanu tuge, et mõista õigesti, milline erinevus on parasjagu tegelikkuse ja eesmärgi vahel.

Töötasin isaga, kes oli kaotanud tütrega kontakti kaheks aastaks. Osalt lahutuse tõttu. Ta oli kogu aeg saatnud tütrele sõnumeid, ent tütar ei vastanud. Siis tabas tütart kriis ja ta otsis ise isaga kontakti. Kaks aastat varem oli isa veendunud, et on tütrega sideme kaotanud. Ühtäkki aga tütar vajas isa ja isa sai üksiti uue võimaluse olla osa tema elust.

Isa suhe lastega on siis mõnikord pigem nagu maratonijooks?

Täpselt. Tempo valimine on otsustava tähtsusega. Kui sa jooksed liiga kiiresti, siis sa ei lõpeta maratoni. Tähtis on pühenduda lastele. Samm sammu järel. Isegi sellistel hetkedel, kui tundub, et oled kaotanud igasuguse mõju nende elule.

Vahel on see teine täiskasvanu, kes aitab taastada suhte lapsega. Onu, vanaisa või mõni teine pereliige, keda laps austab ja kellel on tema suhtes mõju. Esmalt vaatagi oma lapse suhtemaailma.

Igaüks, kes on olnud 16, saab suurepäraselt aru, et omal käel pidudele pääsemine on ülitähtis muutus. Isa mõtles välja enda meelest liberaalsed reeglid: a) võid minna ega pea olema tagasi punkt kell 12; b) ütled, kuhu lähed; c) hoiad telefoni sees ja meie vastutasuks ei helista iga kolme minuti tagant; d) koju tuled taksoga, ei seikle jala öises linnas. Ühel päeval aga avastasid vanemad, et järeltulija oli öösel salaja akna kaudu peole hiilinud – astudes üle keelust, mida polnudki. Kuidas niisugust asja mõista?

Vastan esmalt metafooriga. Teismelise vanemaks olemine on nagu tuulelohe lennutamine. Lased juhtnööri järgi ja tuulelohe lendab üha kõrgemale. Kui hoiad liiga pingul, lohe ei lenda, kui lased nööri liiga lõdvaks, kukub alla. See on dünaamiline, mitte staatiline suhe. Midagi on kogu aeg muutumas, kogu aeg toimub liikumine. Küsimus on selles, kas sa liigud koos tuulelohega.

Oled enda meelest püüdnud olla hoolitsev ja kaitsev ning samal ajal tahtnud anda tema arengu jaoks vajalikku vabadust, et ta saaks teha ise valikuid. Siis teeb laps midagi ootamatut. Minu meelest on siis õige lapsega rääkida tuulelohe nööridest. On kohane öelda, et meil ilmselt ei ole vaja uut reeglit, uut keeldu, aga meil on vaja teineteist mõista, sest ma olen sinu isa ja hoolin sinust väga – nii su turvalisusest kui ka vabadusest. Tasub peegeldada – öelda, kuidas mina sinust aru sain, kuidas sina tunned ja mõtled. Teismelise vanemal on vastutaja roll ja ta peaks olema uudishimulik, kuidas seda vastutust kõige paremini kanda.

See on siis üksiti ka vastus dilemmale näägutamise, moraliseerimise ning teiselt poolt närviliselt suu lukus hoidmise vahel?

Rääkimine. Tasakaal kuulamise ja ütlemise vahel. See ongi probleem. Ema ja isa mõtlevad liiga sageli, et nii peab olema. Aga kui laps muudab midagi, kuidas siis tasakaalu leida?

Kas on miskit kasu teismelisele seletamisest, et inimene muutub elukaare vältel? Et näiteks tema tundetormid ei jää samasugustena kestma ja väga tõenäoliselt pole tema teismelisekogemus päris unikaalne. Kas nad saavad sellest aru?

Ma sooviks, et oleks kasu. Tähendus tuleb enamasti elukogemuse kaudu. Mitte et vanemad ei peaks nendest asjadest rääkima või püüdma konteksti pakkuda. Ei tasu aga oodata, et teismeline sellest aru saab.

Vanemana tunned sageli, et tahaks nii palju kui võimalik kõrvaldada lapse elust rasked hetked, probleemid, ebaõnnestumised. Tihtipeale saadakse aga kõige võimsam vanemaks olemise kogemus hoopis ebaõnnestumise või millegi halva puhul. Lapsevanem peab olema lapsega koos, tema juures. Alati ei ole võimalik ebaõnnestumist ennetada. Proovida võib, proovimises pole midagi halba, aga tasub mõista, et lapsed on õppimismasinad ja nad õpivad ebaõnnestumise kaudu. Nad proovivad, teades, et nende selja taga on alati ema ja isa, kes on valmis appi tulema, toetama.

Ameerikast on laenatud Eestissegi jutud uuest põlvkonnast – lumehelbekestest. Kas Ameerikas on tõesti vähemalt mingi osa värskeimast täiskasvanute põlvkonnast varasematest hoopis erinev?

Olen hädas küsimusega, kas vastuste andmiseks on kulunud piisavalt aega. Me ei tea täpselt, kui palju on muutunud. Näiteks kui suur mõju on sealhulgas digitaalsel ja sotsiaalmeedial. Praegu on palju võistlevat informatsiooni ja väiteid, kuidas see mõjutab lapsi. Selge, et tööstusühiskonnast infoühiskonnaks saamine tähendab üüratuid muutusi, mis mõjutab ka seda, kuidas käituvad perekonnad. Ent on ka püsivaid asju.

Nii et teame vast 50 aasta pärast, kui praegused teismelised on juba pensionil?

Võib-olla nii. Oleme oma aja ohvrid. Võime teha tohutult tähelepanekuid kiirete muutuste kohta. Aga kas perekond põhimõtteliselt muutub? Ma ei tea. Võib-olla muutub, võib-olla mitte.

Koolikiusamise vastu tuleb kindlasti seista. Aga mida arvate väitest, et ülemäärane täiskasvanute järelevalve on (Ameerikas) kaasa toonud kahjuliku kõrvalmõju – lastel pole enam piisavalt kogemust, kuidas täiskasvanu abita lahendada konflikte, keerukamaid suhtlemisolukordi?

Ma arvan, et see tähelepanek on täiesti õige. Vanemate ärevus on suur. Teiselt poolt on tehnoloogia ja majanduse areng loonud vanematele võimaluse kulutada laste jälgimisele rohkem aega. Selle tulemusel on lastel vähem võimalusi ise navigeerida nii füüsilises ruumis kui ka suhtlemisolukordades.

Kuidas leida mõistlik tasakaal?

Kiusamist ei õnnestu kunagi täiesti välistada. See on alati olnud, see on osa inimloomusest. Lastel on sisemine ressurss keeruliste olukordadega hakkama saamiseks.

Teame uuringutest, et isegi kõige kohutavamates oludes, isegi sõjatsoonis saavad paremini hakkama need, kellel on sotsiaalsed suhted. Laste jaoks on need suhted vanematega. Vanemad ei saa välistada kõiki ohte, aga nad moodustavad laste tagala. Läbi raskuste ja nurjumiste kasvame ja õpime koos.

Ma ei usu, et ka saja aastaga muutub fakt, et inimesed vajavad suhteid teiste inimestega, võimalust toetuda eriti rasketel hetkedel lähedastele inimestele. Ja seepärast ma ei usu, et muutuks perekonna põhiline olemus.