Kõige loomingulisem, kõige ägedam, kõige nõudlikum helimees
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/10/17/11506020t1h7713.jpg)
Inimesed, kes ei kartnud riski ega normide rikkumist, kutsusid endale helimeheks Enne Säde. Mina olen temaga teinud vähemalt kolm dokumentaalfilmi ja mängufilmidest «Värvilised unenäod», «Naerata ometi» ja «Vaatleja».
Enn Sädet nägin esimest korda 1971. aastal kinos Kosmos, kus ta näitas koos Olav Neulandiga amatöörfilmide festivalil filmi «Maakirpude mäng» (Enn heli, Olav režissöör), mille aluseks ei olnud ju mitte mingi jama, vaid ikkagi Nietzsche «Nõnda kõneles Zarathustra». Sellest ajast tekkis mul mulje, et Enn on üks huvitav ja ääretult aktiivne inimene.
Peale tehnilise loomingu oli tal ka üldisemat loomingulist potentsi päris kõvasti. Esimest korda tegin Ennuga koos Jaan Toominga ja Virve Aruoja filmi «Värvilised unenäod» (1974), kus Enn oli helimees, peaoperaator Rein Maran ja mina teine operaator.
Seal oli Enn täies hiilguses. Ta oli kokku ajanud üle NSV Liidu parima helitehnika, esimesed väga kitsa tundlikkuskiirega eksperimentaalmikrofonid, nii et sai 50 meetri kauguselt heli salvestada. Virve Aruoja lasi Jaan Toomingal fantaseerida ja möllata. Maran mõtles välja väga palju visuaalseid lahendusi ja Säde tegi igasuguseid imesid loodushäältega. Täpp i peal oli selles filmis helilooja Arvo Pärt, kes viibis sel ajal väga eksperimentaalsel lainel. Ma olin kaasas, kui Säde salvestas Pärdi puumuusikat. Leidsime Hiiumaal mere ääres kuivanud õõnsad puutüved. Pärt ja Tooming läksid päris ekstaasi ja tagusid neid nagu Aafrika trumme, Enn salvestas heli. Tooming laulis omatehtud poolšamanistlikke ekstaatilisi laule ja ilmselt ka Uku Masingu tekste. See kõik oli ametlikust kinost väga kaugel.
Ise ehitas
Kui tihtipeale tantsivad lavastaja ja operaator oma loomingulist tantsu koos ja helimees on passiivne ülesvõtja, siis Enn pole seda kunagi olnud. Tema panus ületas tehnilise töötaja ülesandeid. Kuna ta oli Leningradi filmiinseneride koolis õppinud, siis ta pani oma kätega seadmeid kokku.
Sellest ajast on mul jäänud Ennust mulje kui kõige loomingulisemast inimesest kogu heliosakonnas. Kui ma diplomiga Moskvast tagasi tulin, siis püüdsin ikka oma filmide heli salvestama saada Ennu. «Edisoni disko» Heino Pedussaarest oli Ennu esimene režissööritöö, kus ta tegi ka heli. Mina olin operaator.
Enne Tallinnfilmi töid lõi laineid tema koostöö Vladimir Karasjoviga filmis «Lindpriid» (1971). Kaks hullu sattusid kokku: Karasajov oli ääretult nõudlik ajastus ja Enn sama nõudlik heli autentsuses. Veljo Tormis mängis seal mingit põrandaalust tegelast ja seda stseeni filmiti Kaarli kiriku tornis, siis Säde nõudmisel veeti sinna oma 30 meetri kõrgusele mööda kitsaid puutreppe sünkroonkaamera, mis kaalus umbes 60 kilo.
Ametlikult oli ta Tallinnfilmis heliinsener, aga palju rohkem kui üks tehniline töötaja. Tehnilises mõttes oli ta perfektsionist ja mõtles välja süsteeme, kuidas mürisevaid vene kaameraid vaigistada. Me panime neile vatijopesid ümber ja filmisime tihtipeale läbi autoakna.
Enn võis olla ääretult ebameeldiv inimene Tallinnfilmi peainsenerile Gennadi Albile ja teistele ülemustele. Ta ei varjanud oma tundeid nõukogude korra ega nõukogude tehnika vastu. Alp läks alati näost punaseks, kui Säde või Iho parteikoosolekul püsti tõusid – ehkki me kumbki parteisse ei kuulunud – ja suu lahti tegid. Kord viskas ta meid isegi koosolekult välja.
Oma veregrupiga inimeste seas oli ta väga lahe. Aga kui juhtus arvamuste lahknemist, nagu loomeprotsessis ikka, siis ta püüdis oma arvamusele allutada isegi filmi režissööri. Mul oli konkreetne juhus «Vaatleja» tegemisel, kaks kõva kivi said kokku, aga jahvatati ikka seda vilja, mida mina tahtsin. Enn natuke solvus, aga siiski tegi seda, mida ma palusin. Mustlase püss oli ta mõnikord, sapine veidi, aga see käis asja juurde.
Raske aga huvitav
Ennuga oli huvitav. Vahel raske, aga igal juhul tasus ära. Ambitsioone oli tal alati rohkem kui küll. Hiljem, kui tal oli kuulmisega natuke probleeme, siis tegi ta Jüri Müüriga väga häid dokumentaalfilme Eesti põllumajandusest, «Künnimehe väsimus» jt. Müüriga olid nad väga hea tandem.
Ennu roll oli ka väga suur Neulandi režissööridebüüdis «Tuulte pesa». Olav oli lavastaja, mina operaator ja Enn helitegija. Jälle ekstreemne juhus: noored lollakad läksid pärapõrgusse Võrumaa metsadesse, kus tõesti olid olnud metsavendade talud. Möllasime Ennuga pisikeses metsamajas kahe vene imega, üks oli Družba, kaal 48 kg ilma lindi ja optikata ja teine siis see «maailma parim kaamera» Sojuz, kaal 92 kg. Viimase liigutamiseks oli vaja nelja meest ja siis oli küll vahepeal veremaik suus. Oli eriti karm sügis lõputute vihmasadudega ja enne jõule tuli külma juba –34 kraadi. Filmilint hakkas rebenema ja õli läks paksuks, aga film sai tehtud.
Enn oli ka väga hea kirjutaja. Kui ta vanemaks saades hakkas kuuldeaparaati kasutama, siis oli ta teistele dokfilmitegijatele hea toimetaja. Kerge sulega kirjutajana teadis ta tohutult faktilist materjali ja oli ka uurija-natuuriga. Mu meelest on tema Sirbis ilmunud mälestuslood tema enda fotodega alati nauditavad lugeda. Kui inimese hinge on pandud loovusesäde, siis ta ei jää surmani rahule. Tema kirjutisi kannab alati 19. sajandi valgustuslik maa-õpetaja vaim. Mu meelest esimese ärkamise ajal oleks Enn olnud Carl Robert Jakobsoni pundis. Ideega mees. Ja kui midagi hakkab tegema, siis pühendunud ja kirglik.
Enn Säde
Sündinud 1938 Pärnus
Õppinud Leningradi kinotehnika instituudis heliinseneriks, töötanud Tallinnfilmis ja Eesti Telefilmis.
Üle 20 dokumentaalfilmi režissöör, 25 mängufilmi ja ca 80 dokumentaalfilmi helimees, monteerinud ja toimetanud teiste filme.
1993–2001 andis koos Ago Ruusi ja Rein Urmiga välja filmiinfolehte Pääsuke
Sädemiku võitlus puhta heli eest
Peeter Simm,
režissöör
Legend Enn Sädest kui moodsa kino gurust jõudis minuni varem veel, kui olin teda silmast silma kohanud. Koolivennad Valentin Kuik ja Arvo Iho, kes Tallinnfilmis tõsiselt ametis olnud, rääkisid temast kui mitte üksnes helirežissöörist, vaid kaasaegse filmikeele entusiastist. Selleks ajaks oli juba tosin aastat kirutud meie filmide «ebaloomulikku» kõnet ja leitud sellele ka poolteaduslik põhjendus. Eesti keeles olla nii palju vokaale, et need kogu lause üheks pikaks lälaks lasevad vajuda.
Selle vastu saab ainult rõhutatult selge hääldamise abil ja sealt siis see isemoodi kuuldemäng. Ennu kreedo oli «Puhas heli iga hinna eest!». Ehtsal, võtteplatsil pildiga koos üles võetud dialoogil on lisaks ratsionaalselt seletatavatele võludele ka mingi maagiline tõepära, mida isegi helisaalis hästi sisse räägitud tekst ei evi. Esialgu kuulates näib, et sama hea või vaata et paremgi, aga kui rõngad taas kokku kleebitud ja tervikut kuulata, peab pahatihti tunnistama, et ikkagi elutu.
Puhta heli õilsa eesmärgi teel kummitasid kümned rasked takistused. Esiteks kaamera. Peamiselt oli selleks nõukogude Konvas, oma aja kohta sugugi mitte halb pill, kuid juba vananenud ja väga lärmakas. Lisaks pidi sellele teab kust hankima sünkroonmootori, kuid ega see veel sünkrooni taganud. Selleks pidi kaamera Pilotoni juhtme abil ühendama maailma parima professionaalse magnetofoniga Nagra. Neid oli stuudio peale vaid kaks, üks pidevalt kroonika käes ja teise pärast käis sõda.
Konvase mürina tõttu pidi filmima võimalikult kaugelt, kaamerale oli õmblustsehhis vatipükstest kate valmistatud, ja puust statiivi, mille kaudu kuri lärin ikka välja kippus tungima, kattis jopedest meisterdatud maani seelik. Kui kasutati sünkroonkaameraid Družba, hiljem Sojuz, siis olid need küll vaiksed, kuid kaalusid oma 70–80 kilo. Tööks vajasid nad kolmefaasilist elektrivoolu, seda sai sõjaväe veoautol Ural genereerida, kuid omakorda pidi see lärmi tõttu võimalikult kaugel ja ehituste nurkade taha olema peidetud, ja sajameetriste juhtmete vedamine oli ka suur ajakadu.
Kui hädaga pooleks ülesvõttetehnika müraga ühel pool, algas liiga valjude ja parasiitmüradega maadlemine. Liiga valjud sammud ja kiiksuvad põrandalauad – vilt kingade alla liimida ja vaip maha, kriiksuvad uksehinged õlitati, lauanõudele pandi pehmendus ja näitlejatele viidi vaikse käitumise õpetus läbi. Kui kõik see ära teha, oleks pool vahetust juba läbi. Seepärast oligi Sädemik koos oma jüngrite ja kaamerameestega ammu enne ametlikku algust platsil ametis. Kõik see metodoloogia on Enn Säde välja mõelduid ja tööle rakendatud. Puhta heliga tehtud episoodid tunnen tänase päevani teiste seast ära. Tänu ka abi eest montaažis ja meie fotojäädvustuste eest. Aitäh Sulle, Enn, palju õnne ja head tervist!
Karupeiete kõrvad
Ago Ruus,
operaator ja režissöör
Ajavoolu ei hoia kinni, Enn Säde — kolleeg, sõber ja õpetaja — on jõudnud väärika verstapostini.
Tihedam tutvus Ennuga sai alguse 1980ndate teisel poolel, kui ma sattusin Lennart Meri hantide karupeiete-filmi operaatoriks. Enn ja Lennart olid selles filmigrupis vanad tegijad ja mõttekaaslased. Mina uue juurdetulijana (eelmiste filmide operaator Rein Maran oli hõivatud oma töödega ega saanud osaleda) püüdsin sulanduda filmigruppi nii hästi kui oskasin. Kuulasin ja kuulasin ja kuulasin järjepanu kahe mõttekaaslasest kolleegi pikki jutuajamisi – olid ju mõlemad suurepärased jutuvestjad. Nii kõik algas, olles karupeiete-filmide silmadeks, kus Enn oli sama filmi kõrvadeks, nagu Lennart Meri ikka ja jälle armastas korrata. Silmad ja kõrvad on terve organismi tegutsemiseks vajalikud elemendid ja peavad olema režissööri korraldusteks avatud. Polnud vaja liigseid sõnu, liigseid läbirääkimisi, oli vaid täielik teineteise mõistmine ja klapp. Need olid suurepärased filmireisid.
Hiljem jätkus koostöö Ennuga tema autorifilmide juures. Meie tandem oli juba sissetöötanud ja karastunud, ning me saime kahekesi kenasti hakkama (nii «suur» filmigrupp siis oligi). Sündisid «Nelli ja Elmar» ja teised Enn Säde tollased dokumentaalid. Hiljem oli ta abiks minu filmide valmimisel, eelkõige helikujunduse tegemisel ja filmitekstide toimetamisel. Ja toimetada Enn oskas. Ta tegi seda sõnatundjalt ja värskelt, hea keeletajuga, olles alati abiks ja toeks ning nõuandjaks filmi terviku kujundamisel.
Toimetajana on Enn jäänud erakodselt hea kolleegina meelde ka sellest ajast, kui tegime üheskoos filmitegijate infolehte Pääsuke. See «kobruleht» sündis ajal, kui Eestis käisid suured ümberkorraldused. Leht sai eluõiguse missioonitundest, et talletada trükisõnas üleminekuaja valu ja võlu. Selle infolehe ilmumisel oli Enn Sädel juhtiv osa kanda.
Meie oma filmiajaloo väärtustamine, selle kogumine ja korrastamine ning arhiivile üleandmine on olnud Ennu viimaste aastate põhitegevus. Ennul oli kombeks kanda võtteplatsil alati kaasas fotoaparaati, et jäädvustada, nagu ta ise ikka armastas öelda – «ajalugu tulevastele põlvedele». Tulemuseks on, et ilma Enn Säde piltideta ei ilmu ükski Eesti filmiajalooraamat. Vajaduse väärtustada olevikku ja näha minevikus tulevikku, oskas Enn Säde igatahes minule suurepäraselt edasi anda ja olen selle eest temale ülimalt tänulik.
Palju õnne, maestro!