Kristina Kallas: Pullerits mõelgu Eesti tulevikule (47)

Kristina Kallas
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kristina Kallas
Kristina Kallas Foto: Erik Prozes

Kui Eestis mõtlevad inimesed pensioni või toetuste saamise päevast kaugemale, siis saadab Eesti 200 riigikogu valimistel edu, kirjutab liikumise eestvedaja Kristina Kallas vastuseks Priit Pulleritsule.

Grupp aktiivseid kodanikke on seekordseteks valimisteks valmis oma tarkuse ja jõuga Eesti tuleviku nimel poliitikas tegutsema. Põhjuseks asjaolu, et märkimisväärset hulka inimesi teeb murelikuks see, et elukutseliste poliitikute jaoks on sageli olulisem nende töökoha säilitamine kui Eesti tuleviku nimel võitlemine.

Me oleme elukutseliste poliitikute väljakujunemisega Euroopas viimase 100 aasta jooksul jõudnud olukorda, kus poliitiku ametijuhendis on sisuliselt alles vaid üks ülesanne – olla valijale meelepärane. Eesti ees seisvate probleemide lahendused on aga just sellised, mis ei pruugi tänasele valijale olla alati meelepärased. Meil on vaja langetada keerulisi otsuseid tervishoiu, sotsiaalteenuste ja hariduse valdkonnas, ümber kujundada senine riigikorraldus ning majanduse juhtimine.

Paradoksaalsel kombel heidavad ka ajakirjanikud meile ette seda, et me ei käitu nagu karjääripoliitikud, sest me ei luba häälte nimel helget homset, vaid räägime keerulistest reformidest ja pikast plaanist. «Teie lahendused on liiga keerulised ja tehnokraatlikud,» öeldakse meile.

See, et Eesti 200 tahab null-baaseelarvega peale vaadata kogu Eesti riigi kuludele ning räägib suurte reformide vajadusest riigivalitsemises, sotsiaalhoolekandes, hariduses ja tervishoius, ei mahu tõesti ära kolme sõnasse ja eeldab ka valijalt suuremat püsivust ja keskmisest kõrgemat huvitatust poliitikast. Me räägime sellest, et sotsiaalkaitsesüsteemi killustatus tuleb lõpetada ja koondada nii sotsiaalkaitse kui tervishoiu teenused ühtse juhtimise alla üle Eesti.

Me räägime sellest, et tervishoiusüsteemis tuleb haiguste ravi kinnimaksmisest liikuda tervisliku eluviisi soodustava rahastusmudeli juurde. Me räägime sellest, et koolide juhtimisse tuleb juurutada range kvaliteedi kontroll ning riik peab rohkem sekkuma ja vastutama hariduse andmise eest üle Eesti. Need ei ole lihtsasti sõnastatavad eesmärgid tõepoolest ja homme meil kõigil nendest muutustest parem ei hakka. Vastupidi, läheb raskeks, sest muutused on suured, tekitavad alguses palju segadust ja ebakindlust ning nii mõnelegi kodanikule tähendavad ka ammu kättevõidetud töökoha kaotust.

Eesti tuleviku küsimus ei ole see, kas peaministriks saab Jüri või Kaja või milline erakonna esimees kellele järgmises meediakakluses ära paneb. Eesti inimese heaolu ei taga valimiste eel üha hoogu sisse saavad katteta rahalubamised ning tasuta asjade pakkumised.

Jah, Eesti 200 on selles mõttes ajakirjandusele valmistanud pettumuse, sest meie plaanidest ei saa vormistada klikimagnetitena kõlavaid artiklite pealkirju. Me ei ole «seksikad», öeldakse meile. Võtan seda komplimendina, sest minus elab veel lootus, et poliitiku ülesanne ei ole olla osav müügimees, vaid pikalt ette vaatav visionäär ja ekspert, kes teab, kus tuleb raha ja kuhu kaob tolm.

Ma kutsun üles Priit Pulleritsu kui väga kogenud ja oskuslikku ajakirjanikku algatama põhjalikku ja sisulist diskussiooni Eesti tuleviku teemal. Mis on Eesti majanduse suur plaan? Kuidas kasvab Eesti inimeste jõukus? Kuidas me liigume tugeva ja sidusa ühiskonna poole, kus ei ole tänast suurt ebavõrdsust? Kuidas me loome riigi, mis jõuab kiiresti ja õigel ajal iga abivajajani igas Eestimaa nurgas? Kuidas me ehitame üles maailma parima haridusega riigi?

Kui Eestis on kasvõi iga viies inimene, kes mõtleb järgmisest pensioni või toetuste saamise päevast kaugemale, siis saadab Eesti 200 valimistel edu. Sellele me loodame.

Kommentaarid (47)
Copy
Tagasi üles