Eike Eplik: Võiksin jälle neid mügaraid teha

Näitusel Hobusepea galeriis eksponeerib kunstnik installatiivses laadis skulptuure, mis jäljendavad erinevas abstraktsuse astmes loodud orgaanilisi ja looduslikke vorme.

Eike Eplik: «Ükskord võtsin kätte tüki savi ja teadmata, mida teha, hakkasin seda lihtsalt mudima. Vajutasin seda savitükki, muljusin, silusin, lükkasin savikihist välja suvalisi mügaraid, tegin veel mõne, siis veel – kuidagi loomulik oli see tegevus. Panin savi ära ja läksin koju. 

Järgmisel päeval naastes tundus, et võiksin jälle neid mügaraid teha, lihtsalt teha, mitte midagi mõelda, minna materjaliga kaasa. Nii ma tegingi. Nädalate kaupa käisin ja ehitasin üles ümaratest mügaratest loomulikke, võibolla kusagilt sisemusest tulevaid vorme nagu mõni omalaadne termiit-eremiit. Ehitasin oma torne aina kõrgemaks.

Peagi tabasin end mõttelt, et kui ma neid torne sedasi teen, siis ilmselt tahan ühel hetkel ka vaheldust ja vormid hakkavad muutuma. Nii ka läks. Mõistus hakkas rohkem sekkuma ja variatsioone looma. Tornidest said terviklikud vormid, mis hakkasid suhestuma juba ka teiste objektide ja vormidega.»

Eike Eplik on kaitsnud magistrikraadi 2010. aastal Eesti Kunstiakadeemias skulptuuri erialal. Varem on ta õppinud Tartu Kõrgemas Kunstikoolis, täiendanud end Turu Rakendusteaduste Ülikoolis, Soomes ja töötades kunstnike assistendina Rootsis, Soomes ja Saksamaal. 2006. aastal pälvis Eplik Eduard Wiiralti nimelise noore kunstniku stipendiumi, 2012. aastal noore kunstniku produktsioonistipendiumi festivalil «ART IST KUKU NU UT» ja 2015. aastal oli ta üks Sadolini kunstipreemia nominentidest. Eplik osales Artishoki Biennaalil aastal 2016 installatsiooniga «Lavastus», tema eelmine isiknäitus «Ilu salong» toimus möödunud, 2017. aastal Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis. Epliku teoseid kuulub Tartu Kunstimuuseumi kogusse.