«Hoidsin teda enda vastas ja rüüstasin tema suud nagu naine põua ajal, kes ei ole mitu päeva tilkagi vett joonud...»

Naine
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Craig Robinson / PantherMedia / Craig Robinson/Panthermedia

Otsustasin end peeglist uurides, et see riietus käib küll. Musta kleidi ülemine ots oli maikastiilis, umbes kaks tolli üle põlve ulatuv seelik avar ja voogav. See oli armas. Uurisin ennast veel kord eest ja tagant. Tundsin end seksika, noore, trendika, aga ikkagi iseendana. Avaldame katkendi raamatust «Kalendritüdruk. Juuli, august.».

Kalendritüdruk
Kalendritüdruk Foto: Kirjastus Pegas

Mia igapäevarõivastes. Selle asemel et panna jalga sobivad taevakõrgused kiilkontsadega kingad, jäin paljajalu. Wes jõuab varsti siia ja mul ei ole tema plaanidest aimugi. Kas me räägime? Suudleme? Kas meeleolu on imelik, sest see on esimene kord, kui pärast märtsikuist juhuseksi üksteist näost näkku näeme?

Juhuseksi? Krimpsutasin nägu. See kõlab liiga litsakalt. Pealegi annaks Wes mulle naha peale, kui end litsiks kutsun. Tema pidas seda märtsikuist randevuud tõenäoliselt meie pikaajalise kasudega sõpruse pikenduseks. See meenutas mulle meie esimest kohtumist.

«Mille terviseks me joome?» küsin.

«Kuidas oleks, kui jooksime meie sõpruse terviseks?» Ta naeratab, sättides sooja käe kõrgele mu reiele, palju kõrgemale, kui «sõber» seda teeks. Mõnus, et see seal on. «Head sõbrad.» Tema silmad langevad mu suule, kui alumist huult hammustan.

«Sõbrad kasudega?» uurin maksimaalse efekti saavutamiseks kulmu kergitades ja jalgu ristates. Tema käsi liigub paar tolli kõrgemale, kuni riivab paljast reit.

Tema intensiivne pilk keskendub minule, tekitades sooja, lausa palava tunde. «Jumal, ma loodan seda tõesti,» sosistab ta lähemale naaldudes.

Jah, nii sai alguse miski, mille kohta ma ei osanud arvatagi, et sellest tuleb midagi rohkemat. Rohkem sõprust, rohkem lusti, rohkem elamist ja eelkõige – rohkem armastust. Uksekell helises läbi korteri, kõlades koopataolises ruumis ülivaljult.

Lükkasin sügavalt sisse hingates õlad taha, võtsin ukselingist kinni ja tõmbasin selle lahti. Seal ta seisiski nagu Vaikselt ookeanilt vastu helkiv lõõmav California päikesepaiste. Sürreaalne täiuslikkus.

«Wes,» oli kõik, mida jõudsin öelda, enne kui ta käe mu kõhule surus ja mu uksest paar sammu eemale lükkas. Ta pillas oma koti põrandale hunnikusse, lõi ukse jalaga kinni ja tõmbas mu oma embusesse. Tema suu oli silmapilk minu omal, tema mündine keel sukeldus sisse, kui õhku ahmisin. Keeled puutusid mäletades kokku. Käed katsusid tutvust värskendades.

Mõne hetkega olin ukse vastu surutud, jalad tema piha ümber, tema käed pigistasid mu tagumikku, minu omad mähkusid tema pealael juustesse. Hoidsin teda enda vastas ja rüüstasin tema suud nagu naine põua ajal, kes ei ole mitu päeva tilkagi vett joonud. Ta maitses nagu münt ja tibake alkoholi. Mojitod. Naeratasin ja tirisin tema huuli. Ta oigas ja surus teksades reie otse mu tuikava närvipuntra vastu. Rebisin karjatades huuled tema huultelt. Sellal kui õhku ahmisin, olid tema huuled kõikjal mu kaelal, imesid, hammustasid, maitsesid.

«Kurat, mul ei saa sinu maitsest küllalt. Jumal küll, mul on vaja sisse saada ...» Tema urin oli summutatud, kui ta imes mu dekoltee lihajaid palle, kus tal oli õnnestunud kleit neile ligipääsemiseks piisavalt alla lükata.

«Ma vajan sind ka.» Tõstsin ta pea ja võtsin uuesti ta suu ette.

Kuulsin ähmaselt, kuidas mu aluspüksid külgedelt rebenesid, ja tundsin valunäpistust, kui ta oma rutus mind paljaks saada need mu keha küljest ära sikutas. Seejärel lükkas ta mu kõvemini vastu ust. Soigusin, tundes, kuidas ta nukid mu märguse vastu surusid, kui ta luku ja vöö lahti tegi.

«Ma võtan sind, võtan kõvasti. Teen selle jälle enda omaks.» Ta hammustas kõvasti mu huult, kui üks käsi mu tagumiku külge klammerdus ja teine lipsas selja taha, kus see mul õlast haaras. «Raisk, Mia,» möirgas ta, kui tema riist sisse sõitis.

«Oh, oh, jumal küll ...» Mu mõistus keerles, niivõrd naudingut täis. Ma tõmbusin igalt poolt kokku, põrutades nagu kihutav rong rahulduse poole. Nii kiiresti. Wesiga oli see alati kindel. Ma lõhestusin iga tõmbe, vallanduse ja tõukega, keha pragises nii suurest vajadusest, et hakkasin kohe-kohe tippu jõudma. «Mul tuleb ...» hoiatasin.

Wes lakkus mu kaela. «Juba?» urises ta hammaste vahelt ja ahmis kiiresti õhku. «Raisk, su keha igatses mind. Jumala eest, kullake, nagu kruustangid mu riista ümber. Nii. Kuradi. Tihe. Ja. Üleni. Minu. Oma. Raisk.»

See teadaanne ja veel üks lõhestav tõuge, millega tema vaagnaluu meie kehade vahel mu O-päästikule litsus, ning oligi kõik. Klammerdusin tõmmeldes ja huilates Wesi keha külge, varbad krõnksus, kui ta mind aina uuesti rammis ja vägeva möirgega oma paradiisilapi leidis. Tema keha vajus sügavale ja istutas end juureni minu sisse, kus ma ta tühjaks lüpsin. Tema hingamine tuli võimsate hoopidena vastu mu kaelanahka ja ma tundsin, kuidas uks valusalt selja sisse surus.

Mõni hetk hiljem, kui meie hingamine oli rahulikum, tõmbasin tema pea selle peidupaigast mu kaela vastas, kuni Wesi silmad minu omi otsisid. Ta naeratas laisalt.

«Hei, kullake. Ma igatsesin sinu järele.» Märkasin oma hääles häbelikku tämbrit.

Ta kihistas ja hõõrus laupa vastu minu laupa. «Sain aru jah. Ilmselgelt mitte nii palju kui mina sinu järele igatsesin, sest ma ju ründasin sind kohe, kui sind nägin.»

Naeratasin laialt ja suudlesin teda, pannes sellesse suudlusesse kogu oma rõõmu, õnne ja kahetsuse lahusoldud aja pärast. «Pole midagi. Kui sa tähele panid,» pigistasin enda sees tema pehmenevat, endiselt pooleldi kõva suguliiget, «siis ma olin igati hakkamas.» Pilgutasin silma ja põimisin jalad ta puusade ümbert lahti, oiates, kui me ühenduse katkestasime.

«Tahad juua? Pikutada? Seda veel kord teha?»

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles