Kapptualetist serveerimistubadeni: kui kitsastes oludes elasid eestlased 100 aastat tagasi?

Enamik neist vabrikutöölised, voorimehed, poesellid, majateenijad, kes valdavalt elasid agulites väga kitsastes oludes – kas ühetoalistes korterites või lausa kööktubades.

Tartu ja Tallinna majad

Nõudmine üürikorterite järele tingis 20. sajandi algul plahvatusliku elamuehituse kasvu ja üürileandjatena kerkis esile eesti väikekodanlus. Üürimaja pidamine linnas tasus ennast ära ning kindlustas püsiva teenimisvõimaluse ja sissetuleku. Elamispindu oli mitmesugusele nõudlusele, alates kuue-seitsme toaga esinduskorteritest kuni vaestele tudengitele ja ametnikele mõeldud ühetoaliste tillukeste uberikeni.

Tsaariaegses Tallinnas kippus üüriturul olema kahesuguseid kortereid: kas väga suuri esinduspindu (nelja-viietoalised ja veel suuremad) või siis päris väikesi kööktube. Üheks levinuimaks elamutüübiks sai kahe teineteise peal paikneva ja enamasti identse põhiplaaniga suure korteriga linnamaja. See majatüüp kujunes välja juba 1860.–1870. aastail ning selliseid hooneid ehitati tsaariaja lõpuni, eriti aedlinlikes piirkondades, sh Tallinnas Nõmmel. Ühes korteris elas pererahvas, teist üüriti välja. Keskmise suurusega, näiteks kahetoalisi kortereid esines harva, eriti eeslinnades.

Nii kujunes väikekorteritega vaesema rahva elamu omaette hoonetüübiks ning levis laiemalt, mida enam hakkas Tallinnast arenema moodne tööstuslinn. Selleaegne majatüüp on saanud ajastu märgina Lenderi nime. See oli lihtne kahekorruseline, sümmeetrilise fassaadiga ja väikeste korteritega üürimaja, mida kerkis tervelt tuhatkond Pelgulinna, Kalamaja, Kelmiküla, Kassisaba, Kitseküla, Torupilli jt eeslinna asumitesse.

Tartus aga kerkisid uued puitagulid Tähtvere, Jaama ja Karlova mõisa maadele ning tekkis Veeriku alev. Need eeslinnad ühendati Tartuga 1917. aastal. Linna eripäraks peetakse arvukaid juugendelemente ja majade omapäraseid täiendusi – tornikesi, keerdtreppe, eraldiseisvaid trepikodasid ja hulgaliselt puitpitse. Elanikkonna kihistumine ei paistnud Tartus nii selgelt silma kui Tallinnas: sageli koosnesid ka lihtsama rahva eluruumid Tartus eraldi toast ja köögist või oli samas majas ühetoaliste korterite kõrval pisut avaramaidki elamispindu. Elavalt liigendatud hoovipoolne fassaad kahe eenduva verandaga ja nende vahel oleva köögitrepikoja mahuga on eriti iseloomulik just Tartu 20. sajandi alguse suurte esinduslike korteritega puitelamutele.

Aadlike kõrvale kerkis rikastuv eesti linnakodanlus, äri- ja laevandustegelased, ehitusettevõtjad ja kinnisvaraarendajad, advokaadid, arstid, pankurid jne, kes püüdsid elada nagu nende saksa soost ametikaaslasedki. Vaid ühele perele mõeldud luksusvillasid ehitati 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse kümnenditel Tallinnas siiski üllatavalt vähe, rohkem on ühepereelamuid eeslinnade väiksemate, ühekorruseliste puithoonete seas. Viimaste hulgas kohtab nii tagasihoidlikumaid kui ka esinduslikuma ruumiprogrammiga, selgelt kõrgemale keskklassile mõeldud hooneid (näiteks Jaan Poska maja). Tartus oli omaette nähtuseks vaimueliidi eluasemed - Ado Grenzsteini, Jaan Tõnissoni, Oskar Kallase jt majad.

Tapeedid ja trafarettmaalingud

Majade interjöörikujunduse teostasid tavaliselt kohalikud puusepad ning ehitus- ja maalermeistrid. Just sel perioodil muutusid tapeedid senisest odavamaks ja kättesaadavamaks. Lähimad tapeedivabrikud olid Riias, Liepājas ja Peterburis, aga neid imporditi muidugi ka Saksamaalt.

Mõnedes tehaseasulate majades Tallinnas Koplis olid tuleohutuse kaalutlustel ja tapeedi taha ronivate lutikate hulga vähendamiseks tapeedid keelatud. Seinad värviti teatud kõrguseni tumeda õlivärviga, kõrgemal heleda lubivärviga. Tartus oli periood 1890. aastaist Esimese maailmasõjani dekoratiivse interjöörimaalingu, sh trafarettmaalingute hiilgeaeg. Krohviti ja maalingutega kaeti mitte ainult eluruume, vaid isegi trepikodasid ja koridore. Tartus oli tugevam tsunftitraditsioon ja kohalik meister tegi maalingud odavamalt kui oleks saanud tapeeti. Põrandad olid tavaliselt laudadest ja enamasti linnamoe järgi õlivärviga värvitud, laed krohvitud või laudisega kaetud.

Majade puittreppidele püüti anda ajastupärane ja esinduslik välimus. Isegi väikeste tööliskorteritega elamutes, rääkimata siis esinduslikumatest majadest, on enamasti väga ilusad treitud balustritega trepid. Kuid ehitusbuumi ajastust pärinevad ka lihtsamad, kus balustrite asemel püstpulgad.

Juugendiajastu tulles muutusid trepikojad valgusküllasemateks ja avaramateks. Tagatrepid on paraadtreppidega võrreldes kujunduselt palju lihtsamad, vahel järsud keerdtrepid. Nende ilmet kujundasid teenijatubade ja sahvrite siseaknad ning tuulutusluugid, mis sinna avanesid, aga ka kojakapid, kus hoiti harvemini vaja minevaid köögiriistu ja jahedust vajavaid toiduaineid. Lisapanipaiku tehti trepialustessegi ning väikekorteritega majades paiknes külmas köögitrepikojas või koridoris ka kuivkäimla.

Veel 19. sajandi lõpuski olid nii Tallinnas kui Tartus tavalised hoovis asunud kuivkäimlad. Peenemates majapidamistes olid levinud sisse ehitatud kapptualetid, vahel otse magamistoa nurgas, vahel kuskil köögi ja teenijatoa alas. Välimuselt meenutasid need suurt riidekappi. Kui tulid vesitualetid, siis kavandati need korteri peasissekäigu lähedale esikusse või siis köögialasse. Magamistubades kasutati 20. sajandi algul üsna iseenesestmõistetavalt veel ööpotte.

Väikekorterid ja köögid

Kööktoast või ühest toast ja köögist koosnevates väikestes korterites astuti tavaliselt koridorist otse eluruumi. Oli väikekortereid, kus õuest või trepikojast pääses kõigepealt kööki ja korteri ainsasse tuppa sai vaid läbi köögi. Kuid ka Tartu ja Tallinna suurtes korterites puudus 19. sajandil sageli tänapäeva mõistes esik. Välisuksest siseneja astus aknaga eestuppa ja sealt edasi elutuppa. Korteri ruumid olid anfilaadselt läbikäidavad, üks ruumide rida paigutati tavaliselt tänava ja teine hoovi poole. Eestoast juhatas mõnel pool väike uks otse kööki, sealtkaudu sai tulla teenija ja aidata külalistel riided ära panna. Üsna tavalised olid ringplaneeringud: korteris sai teha ringi ja jõuda samasse kohta tagasi. Esikutega korterid hakkasid laiemalt levima alles 20. sajandi algul. Samal ajal  ilmus eramajades uue esindusruumina keskne, läbi kahe korruse ulatuv inglispärane trepihall, mille ümber koondusid alumisel korrusel esindus-, ülemisel korrusel eluruumid. Viimastesse pääses halli ümbritsevalt rõdugaleriilt.

Köökide suurus kõikus tugevasti: alates hiigelsuurtest kuni tõeliste miniköökideni. Kortermajades jäi köök peaaegu alati hooviküljele. Sageli oli tolle aja kortermajade köök pikk kitsas ühe otsaseinas asuva aknaga ruum, milles asus massiivne puudega köetav pliit. Uhkemad olid valgetest kahlitest ja soojakapiga. Ühes voolava vee tulekuga ilmusid köökidesse «nõudeloputuskivid» ehk valamud.

Juugendiajastul muutus köökide kuju korterelamutes mugavamaks ja mitmekesisemaks. Jõukama pere köögis toimetas peamiselt köögiteenija, mõnes peres käis aga majaproua ka ise köögis ja «aitas keeta». Köögi juurde kuulus eraldi hoovisissepääs ja mitmekorruselistes majades vastavalt ka köögitrepikoda. Voldemar Lender lahendas küsimuse ratsionaalselt, kavandades hoone keskele ühise köögitrepikoja kõigile neljale ühel korrusel paiknevale suurele korterile.

Laudpõrandate ja mõnes vanalinna majas varem olnud tellispõrandate kõrval hakati hiljemalt 19. sajandi lõpukümnenditel põrandatel kasutama kunstkiviplaate (nii keraamilisi kui betoonplaate), mis võisid olla eri kujuga ja moodustada mitmesuguseid mustreid. Köökide seinad võisid olla lihtsalt krohvitud ja värvitud, aga ka osaliselt laudisega kaetud. Laedki olid tavaliselt krohvitud, kuid eeslinna puitelamutes võis köögi laes olla lai arhailine laudis. Köögi kõrval oli tavaliselt sahver, mis võis olla kas väike kapp ruumi nurgas või suurem kütmata ruum. Külmkappide-eelsel ajastul oli see väga oluline. Sahvri, nagu ka keldri uks võis käia lukus.

Esindusruumid

Kuigi rõhuv osa üürnikest sai lubada endale vaid kööktuba või ühetoalist korterit, siis võimaluste avardudes püüti tingimata hankida suuremat korterit. Enne Esimest maailmasõda ei kahelnud keegi söögitoa vajalikkuses, kus pere koos sai istuda. Juba kahetoalise korteri puhul püüti teine tuba sisustada elu-söögitoana, kuigi tegeliku elu karmid võimalused seda just ei soosinud.

Kolme-neljatoalistes korterites püüti lahendada vähemalt kaks ruumi esindustubadena, sest lisaks söögitoale peeti sel juhul tingimata vajalikuks ka võõraste- ehk elutuba. Sellest ruumist katsuti igapäevased askeldused eemale hoida, see pidi alati olema piinlikult puhas ja korras. Äärmuslikul juhul kaeti vastuvõtutoa mööbel isegi valgete katetega, et takistada seda tolmumast. See komme püsis tsaariaja lõpuni ning jätkus veel isegi kahe maailmasõja vahelisel ajal. Väga suurtes korterites ja eravillades võisid lisanduda piljardi- ja suitsetamistuba, mitmesugused salongid, raamatukogu jt säärased ruumid. Päris vägevates majades ehitati ballisaali mõõtu ruume, kuid ka tagasihoidlikumatel juhtudel nimetati elutuba tihti saaliks. Väga suurtes ruumides osati paigutada mööblit rühmadena, nii et ühes toas tekkis mitmesuguseid nurgakesi.

Söögituba asus üldjuhul hoone õuepoolsel küljel, elutuba aga tänava pool. Sellist skeemi rakendati nii Tallinnas kui Tartus. Sageli liitus söögitoaga hoovi pool veranda või rõdu, mille kaudu esimesel korrusel pääses otse aeda. Tumedamat kujundust, kus oma rolli mängisid väärispuidust või aaderdatud seinapaneelid, puitkassettlaed ja selle kõigega kokku kuuluv raskepärane mööbel, on ette tulnud just söögitubades. Laed võisid sageli olla peenelt kujundatud ja kaunistatud trafarettmaalingutega. Köögi ja söögitoa vahele jäi paljudel juhtudel veel eraldi serveerimistuba, mida kasutati ka nõude jm majapidamistarvete hoiuruumina. See pidi muu hulgas tagama, et köögilõhnad ei satuks esindusruumidesse. Polnud harvad juhud, kus sellistes vahetubades majutati teenijaid, aga neil võis olla ka eraldatud nurgake köögis või isegi oma tuba selle kõrval.

Saalid ja söögitoad olid korteri kõige esinduslikumad ruumid. Seal võis maas olla parkett, neid lahutasid omavahel kahe poolega tiibuksed, seintel ja lagedel kasutati stukki, seda isegi üsna tagasihoidlikes puumajades. Stukk oli enamasti valge, aga juugendiajastul võis kohata ka värvilist. Sageli oli tegemist kataloogist tellitud valmisdetailidega. Valik oli küllalt rikkalik, nii on mõnes majas igas korteris isesugused stukkrosetid. Suuremate ja luksuslike korterite puhul polnud imestada, kui saali aknad teistest erinesid, olles suuremad ja kõrgemad või isegi neorenessanslikult kaarduvad.

Esindusruumide kujunduses mängisid suurt rolli uhked ahjud. Värvigamma oli mitmekesine. Palju tehti valgeid klassitsistlikke küttekoldeid, kuid nende kõrval esinesid ka pruunid, rohelised, hiljem juugendiajastul aga näiteks ka väga intensiivsed sinised, üllatavad beežid, kollased jm toonid, mis interjööris mõjusid küllalt pretensioonikalt ning millega pidi ülejäänud sisustust kavandades kindlasti arvestama. On ahje, mis on ainult esindustubade poolelt uhketest kahlitest ning magamistoa või esiku poole jääv tulemüür on algusest peale sootuks lihtpottidest.

Kui õnnestus hankida juba suurem korter kui kolmetoaline, siis kerkis kindlasti päevakorda majahärra kabineti sisustamine. Kuigi sageli härra kodus tööd ei teinudki, peeti seda ruumi staatusesümbolina väga vajalikuks. Tavaliselt paiknes see elamu või korteri sissepääsu lähedal, üldjuhul tänava pool. Suured kodukabinetid on projekteeritud ka ärimeeste villadesse. Mõneski sellises toas leidub ventilatsioonirest, sest kabinetis leidis tavaliselt koha ka suitsetamisnurk ja baarikapp. Seal asus tavaliselt perekonna raamatukogu ja seda võis kasutada soovi korral ka külaliste vastuvõtuks ja isegi nende magamistoana.

Privaatruumid

Tänu sellele, et nii palju pandi rõhku pandi esinduslikkusele, oli pere privaatsfäär üsnagi kokkusurutud. Täiesti normaalseks peeti, et abielupaar jagas oma magamistuba väiksemate lastega. Magamistuba paiknes tavaliselt söögitoa taga, maja hooviküljel. Kuna lapsi oli peres tavaliselt rohkesti, siis eraldati neile mõnes teises toas kardinate või poolkõrge seinaga väike magamisosa või tehti ase kokkulükatud toolidele, millede vahele asetati ööseks plaat. Lapsi pandi ka mitmekaupa ühte voodisse. Paremates korterites ja eramajades oli mitu magamistoaks sobivat ruumi, kuid lapsed, keda oli tolle aja peredes tavaliselt rohkem kui üks-kaks, suruti siiski ühte tuppa.

Esimesed vannitoad ilmusid Tallinnas maja- ja korteriplaanidele 1860.–1870. aastatel, kuid veel 20. sajandi alguses võidi isegi suuri, viie-kuuetoalisi kortereid projekteerida ilma vannitoata. Enam levisid vannitoad Tallinna elamutes pärast veevärgi jõudmist eeslinnadesse 1880. aastatel ja Tõnismäe veetorni valmimise järel. Esimesed vannitoad paiknesid sageli köögialas, sest vee soojendamiseks kasutati köögipliidi sisse ehitatud katelt. Hiljem tulid vanniahjud ja vannitube hakati kavandama teistessegi asukohtadesse. Siiski jäi vannituba kõige esinduslikumate korterite privileegiks.

Tartus said vannitoad esinduslikumates kodudes tavaliseks isegi varem kui Tallinnas. 20. sajandi alguses oli see tavaline juba paljudes eeslinnaelamuteski, nagu näitavad mitmed Tähe tänava alguse kortermajad. Mõnes majas loobuti söögitoa ja köögi vahel paiknenud serveerimistoast ja ehitati sellesse vannituba. Väiksemate korteritega majades, eriti kööktubadega tööliselamutes, pesemisvõimalust ei olnud. Ennast pesti linnasaunas või kööki toodud suures kausis.

Sootuks omaette maailm oli väike tööliskorter-kööktuba: kogu elamine koosnes vaid ühest ruumist, millest paremal juhul oli poolkõrge vaheseinaga eraldatud kööginurk. Ka sellistes lihtsates korterites pandi seintele ajastu moodi järgivaid tapeete. Sellistes ühetoalise korteri äärmiselt kokku surutud oludes, ennekõike lastega peredes, kujunesid välja kindlad mööbli paigutamise ja ruumi kasutamise viisid, mis kordusid korterist korterisse. Ühes ruumis püüti eraldada must ja puhas pool, mehe ja naise tegutsemisala. Mainimata ei saa jätta ka keldrikorrusel asunud majahoidja- ehk kojamehekortereid.

Elamismugavused

19. sajandi lõpp ja 20. sajandi algus tõi Euroopa linnadesse keskküttega elamud, liftidega majad, gaasipliidid köökides ja muud moodsa maailma imeasjad. Eestis oli areng aeglasem. Kui veevärgi ja kanalisatsiooniga oli 1915. aastaks Tallinnas ühendatud juba pea pool linna elamutest, siis elekter tuli vaevaliselt. 19. sajandi lõpul olid tekkinud väiksemad elektrijaamad Tallinna vanalinnas ja seejärel tehaste juures, kust üsna varakult said elektrivoolu ka tehaseasulad.

Üksikud ärksamad jõukad kodanikud vedasid omale elektrikaablid lähedal asuvatest ettevõtetest ja panid majja voolu sisse. Laiemalt hakkas elekter Tallinnas levima alles 1913. aastal, mil alustas tööd linna elektrijaam Rannavärava ees. Keskküttega maju oli tsaariaja Tallinnas vaid üksikuid, peamiselt suuremate kivist korterelamute seas. Mõistagi tähendas keskküte katlamaja hoone keldris. Esimesed liftid olid elukorteritega ärihoonetes (näit Pärnu mnt 10). Seal olid juba ka gaasipliidid, mis muidu jäid pealinnas üpris haruldaseks, õhupuhastusseadmed ja telefonid. 1886. aastast töötas Tallinnas telefonivõrk ja tänavate äärde ilmus puitpostidel elektritraatide rägastik.

Tartus tegeles elektrivalgustuse korraldamisega aktiivselt 1908. aastal asutatud Eeslinnade Heakorra Selts. Kaasaegne veevärk kujunes Tartus hiljem kui Tallinnas, siiski rajati tsaariaja lõpul Ülejõel esimesed puurkaevud. Ka Tartus ei olnud mõne rikka mehe maja ehitusplaanil enam näidatud ahjusid ega lõõre.

Tugevamini hakkas moderniseerumisprotsess meie linnade koduinterjööre mõjutama alles 1920.–1930. aastail.

Kasutatud:

Oliver Orro, Mart Siilivask. Ruumist tapeetide ümber. Tähelepanekuid 19. sajandi teise poole ja 20. sajandi alguse elamutüüpidest ning koduinterjööridest Tallinnas ja Tartus. Studia 5/2015