Lihtne on teha uudis, et noored kogunevad, lisada pilte, ent milline on sellise kajastuse mõju ja kellele on selline postitus tegelikult mõeldud? Meil kõigil on oma minevikupagas ja oma lugu. Noortel on tähtis teada, et nemad pole mitte hukas, vaid nad on tulevik.
Meediasse noortekampade kogunemisest pilte postitades, ikka selleks, et toimuvat kajastada, teeme olukorda hullemaks. Kuidas? Oleme kinnistamas seost sõnade «noor» ja «probleem» vahele. Selle tagajärjel võtavad noored omaks sildi, mille me ise nende külge riputame, ja käituvad vastavalt.
Vägivald ja agressiivne käitumine ei ole põhjendatud. Kui noor suudab oma tundeid määratleda ja märgata, suudab ta neid ka kontrollida, aga seda on tarvis õppida. Kasvueas laps, kellele on seatud piire ning kellega on agressiivsest käitumisest räägitud, õpib oma tunnetega, sealhulgas vihaga, toime tulema. Kuid vägivallatuid väljendusviise ei suuda noor tihti omapäi leida.
Noor, kes teismeikka jõudnult tunneb tugevamaid tundeid kui kunagi varem, soovib oma emotsioone väljendada. Kui noor pole õppinud oma tundeid teadvustama, peidab ta viha ja agressiivse käitumise taha erinevaid emotsioone: hingevalu, hirmu, turvatunde puudumist, ummikus olemist, häbi.
Noorest, kes paneb toime väära teo, saab süüdlane. Kas noor ise on siiski päriselt süüdi selles, et on sattunud olukorda, kus ei tee vahet heal ja halval, puudub moraalitunnetus. Ta pole süüdi selles, millist minevikupagasit peab ta endaga iga päev kaasas kandma.
Mis oleks, kui mõtleks korra sealt edasi ja püüaks mõista, mis on noore inimese elus nii valesti läinud, et ta loodab leida heakskiitu, kuulumist kellegi hulka või eneseteostust agressiivse käitumise abil.
Noor võib olla pärit vägivaldsest perekonnast, võib olla armastuse või tähelepanuta kasvanud või pidanud nägema kodus sõltuvuskäitumist – kodukahjustuse tegureid on mitmeid.
Miks noored panevad toime süütegusid, sellel on ju inimlik vastus. Nad otsivad seda, mis on neil puudu: tunnustust, kuulumist kellegi hulka, armastust ja eneseteostust.
Meil on lihtne näha noores süüdlast, kui ta on toime pannud julma ja vale teo. Mis oleks, kui mõtleks korra sealt edasi ja püüaks mõista, mis on noore inimese elus nii valesti läinud, et ta loodab leida heakskiitu, kuulumist kellegi hulka või eneseteostust agressiivse käitumise abil.
Kui juba selge, kes pahad ja pätid, järgneb sellele karistamine. Olgem ausad, kui karistus pole kuidagi seotud toime pandud teo heastamisega, kuidas saab see ära hoida järgmist süütegu? Noor, kes on valmis toime panema süüteo, ei karda karistust, sest karistus on käinud temaga kogu elu, nii kodus kui koolis. Karistuse asemel vajavad need noored märkamist ja süsteemset tuge, et nad ise mõistaksid oma halva teo tagajärgi ja seda, kuidas neil oleks võimalik tegu heastada.
Tegemist on taastava õiguse põhimõtetel toimiva mõtteviisiga ning ka Eestis kasutavad töös noortega neid põhimõtteid näiteks mõned noorsoopolitseinikud ja spetsialistid Tartu Hansa koolis.
Probleemidele on alati võimalik läheneda hoolivalt. Tartus on üks noorte kogunemiskohti Emajõe-äärne turu ümbrus. Näiteks turu tegevjuht Ivo Tombak toetas aasta alguses noorte omaalgatusprojekti. Mõned noored, kes turu ümbruses sõpradega kohtuvad, korraldasid tänavakunstikavandite konkursi ja nii sai turupaviljonide varem soditud sein uue ilme. Nii said noored ise panustada kogukonda ja tunda, et ka nende ideed on ühiskonnale olulised.
Ligi viis aastat on Tartus MTÜ Tähe Noorteklubi juures mobiilsed kontaktnoorsootöötajad tegelenud noortega, kes veedavad aega tänaval. Ühel, teisel või kolmandal põhjusel ei taha need noored olla kodus. Meie eesmärk pole tänavanoorsootööd tehes kunagi olnud neid noori käekõrval tänavalt ära tuua. Meie saame olla noortele olemas ja toetada neid oma tee leidmisel.
Selleks saame neid kaasata rühmatöödesse, et toetada nende sotsiaalsete oskuste arengut, ja kogukonnatöödesse, et pakkuda võimalusi panustada kogukonda ning seeläbi olla osaks kogukonnast. Kuigi peamiselt tuleb tänavatöös «tulekahju kustutada», püüame alati võimalikult palju panustada ka ennetusse. Leiame, et ennetada ja märgata saab palju varem, nii kodus kui koolis.
Võite ette kujutada, kui keeruline on võita noore usaldust, kui tema elus pole kunagi olnud ühtegi turvalist täiskasvanut, kes tõesti huvituks, kuidas tal läheb, kuulaks teda hinnanguid andmata.
Meie töö tänaval on saada noorega usalduslik kontakt, et ta üldse oleks valmis toetust vastu võtma. Enamasti need noored, kes on kogu elu pidanud ise hakkama saama, ei otsi abi ning nad ei jõua ise noortekeskusesse. Võite ette kujutada, kui keeruline on võita noore usaldust, kui tema elus pole kunagi olnud ühtegi turvalist täiskasvanut, kes tõepoolest huvituks, kuidas tal läheb, kuulaks teda hinnanguid andmata.
Kontaktnoorsootöös on olune olla noore jaoks olemas ja kaasata teda süsteemselt. Selline lähenemisviis nõuab paraku ka ressursse. Tartu tellib ülelinnalist mobiilset kontaktnoorsootööd vähem kui kahe täistöökoha jagu. Näeme, et vajadus on palju suurem, kui meie oma meeskonnaga pakkuda saame.
Lihtne on anda hinnanguid, aga kas see päriselt ka aitab kaasa lahenduste leidmisel? Väga lihtne on teha uudis, et noored kogunevad, lisada pilte, ent milline on sellise kajastuse mõju ja kellele on selline postitus tegelikult mõeldud? Me oleme kõik inimesed, meil kõigil on oma minevikupagas ja oma lugu. Noortel on tähtis teada, et nemad pole mitte hukas, vaid nad on tulevik.
Mõelge ise, kumb lähenemisviis päriselt aitaks probleemi lahendada ja kumb aitaks probleeme juurde luua.
Mobiilse kontaktnoorsootöö statistika
(2018 jaanuarist juunini Tartus)