/nginx/o/2018/01/30/7528745t1hba78.jpg)
/nginx/o/2018/09/16/11422162t1h42ce.jpg)
Kuu alguses me saame kõik elektriarve. Sain minagi. Viskasin nagu ikka sellele pilgu peale, jõudsin veel mõelda, et küll nöörivad, ning kui olin juba arvet kinni panemas, jäi silm toppama sõnapaaril taastuvenergia tasu. Teada-tuntud väljend, aga korraga tundus, et siin on midagi viltu. Ma ei pea siin silmas seda, et v-kesksõna ei kirjutata järgmise sõnaga kokku – sellega paraku olen nüüdseks juba peaaegu harjunud. Hoopis midagi sisulist hakkas selles väljendis segama.
Meenus põhikooli füüsikaõpetaja, karm ja järjekindel naine, kes tegi ka kõige kõmisevamale puupeale selgeks nii kruvireegli kui ka energia jäävuse seaduse. Viimane väidab, et energia ei teki ega kao, vaid see võib muunduda ühest liigist teise ja kanduda ühelt kehalt teisele. Aga kuidas siis nii, et ma maksan millegi eest, mida füüsikaseaduste järgi ei saa olemas olla? Taastuma tähendab ju eesti keeles endiseks saama, tagasi tulema. Või kas tõesti vaatab meie igakuiselt elektriarvelt vastu sulaselge vihje perpetuum mobile ehk igiliikuri võimalikkusele?