Tollase koolilõpetaja kaks täiesti erinevat maailma

Margus Martin
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Martin Minjajevist õhkub optimismi. Ta soovitab mõelda minevikule ja meenutada, kust me õigupoolest tuleme ja mis on vahepealsete aastakümnete jooksul muutunud.
Martin Minjajevist õhkub optimismi. Ta soovitab mõelda minevikule ja meenutada, kust me õigupoolest tuleme ja mis on vahepealsete aastakümnete jooksul muutunud. Foto: Kasper Mäe

20. augustil möödub 27 aastat Eesti kuulutamisest taasiseseisvaks riigiks. Üks tolleaegsetest noortest, siis äsja keskkooli lõputunnistuse saanud Martin Minjajev puhkas ajaloolisel päeval perega Peipsi ääres ja tema peas tiirlesid mõtted peatsest tudengipõlvest.

Tamsalu külje alt Vajangu külast pärit Minjajev, kes praegu juhib maaeluministeeriumis toiduohutuse osakonna tööd, meenutab, et nii tema kui ka paljude teiste tähelepanu keskendus 1991. aasta suvel pigem argistele töödele-tegemistele kui riigi vabaduspüüdlusega seonduvale.

Tamsalu keskkooli ukse äsja selja taga sulgenud noore mehe peas tiirles ülikooliõpingute plaan. Tundus loogiline, et maapoiss, kelle vanemad olid ametis kohalikus kolhoosis – ema loomaarstina ja isa varustajana –, kaalus haridustee jätkamist Eesti põllumajandusülikoolis, nüüdses maaülikoolis, kus liisk langes lihatehnoloogi eriala kasuks. “Enam-vähem viskasin ülikooli ukse taga kulli ja kirja, et kumba õppima lähen – toidutehnoloogiat või loomaarstindust,” meenutab ta.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles