Kui taas üüratu summa ilutulestiku kujul taevasse lastakse ja festivali esimesele päevale punkt pannakse, siis veel pidu ei lõpe. Tuhanded pidutsejad liiguvad näljaste ja higistena rivis massi esiotsa, teadmata, kuhu õhtupimeduses jõutakse. Peavärava ees hargneb rahvas kaheks: ühed seavad sammud Eesti räpi peole, teised võtavad suuna Supeluse toiduputkade poole.
Rannaallee pakub parimat valikut tühjadest alkoholipudelitest, plastpakendeist, järjekordadest ja testosteroonist. Mehepojad on särgi seljast heitnud ja levitavad tugevat odekolonni aroomi. „Ou, tee pilti!” ja „Ma ei tea, kus sa mu tuhvlid panid!” on vaid paar öist pärlit, mis rahvahulga keskel liikudes märkimist väärivad.
Viisakuse ja sõbralikkuse üle ei saa aga kurta. Festivaliseltskond on ülevas meeleolus ja väljendab positiivseid emotsioone eri viisil. Kui ühel pidulistest järelpeo leidmisega ikka raskusi esineb, on kaasliiklejad valmis noormehele suunda näitama ja ehk marsruuti täpsemaltki selgitama. Ja kui sõbral tuhvlid festivalialal kaotsi lähevad, antakse kas või üks oma sussidest, et kaaslase koduteed natukenegi leevendada.
Kui Supeluse tänavat pidi kesklinna jalutada, kohtab teel intsidenti lahendada püüdvaid austraallasi, teepervel istuvaid burgerisööjaid ja ehitajat Kristot, kes nii muuseas oma elulugu jutustama asub. Kristo on igati muhe noormees: käes Jim Beami pudel, pajatab ta loo oma esimesest räpist ja selle eduloost ning jätab hüvasti viisakalt kätt surudes.
Linna jõudnud, kohtab öölokaalide eeski seltskondi, kes järelpeo koha otsingul. Rüütlis on püsti pandud täitsa oma Youtube’i pralle: telefonist kõlab „Hopp, Johanna!” ja neljaliikmeline sõpruskond laulab täiest kõrist kaasa. Maitsed on erinevad ja Kuldne Triogi teeb vahel kõrvadele pika pai.
Öine Pärnu paistab festivali ajal kui Ibiza saar, kus palju rahvast ja hommikutundideni kestev pidu on harjumuspärane nähtus igal suveõhtul. Saame seda kaeda ja kuulda veel kaks õhtut.