Aleksei Jašin: miks ma soovin Eestile ühtset kooli ja miks me jõuame sinna niikuinii (16)

Mul on üks suur unistus päevast, mil Eesti riik lõpetab laste kategoriseerimise emakeele põhjal. Sel päeval hakkab lõppema Eesti ühiskonna struktuurne segregatsioon.

Ühtne Eesti kool ei ole koht, kus vene keelel ja kultuuril pole enam ruumi. See pole koht, kus Eestimaa lapsed peavad minema üle radikaalsete reformide käigus üleöö eestikeelsele õppele. Kuid see on koht, kus eri emakeelte ja võimalikult ka kultuuride esindajad viibivad ning arenevad koos. Vastava nõudlusega piirkondades peab säilima võimalus õppida esimesest klassist alates vene keelt ja kirjandust. Lisaks vajame teatud arvu vene lütseume, mis hakkavad toimima samamoodi kui saksa gümnaasium ja inglise kolledž. Üleminekuperioodi jooksul peaksid eesti koolides ilmuma eri formaadis keelekümblusklassid, kus teise emakeelega noored saaksid adapteeruda. Mainin, et õppeainetes, kus ladus keeleoskus ei ole hädavajalik (kunst, muusika, kehaline kasvatus jms), peaks eri emakeeltega lapsed olema algusest peale koos. Ei ole välistatud, et tekib suurem huvi Kalamaja Avatud Kooli stiilis õppeasutuste vastu, kus saaksid areneda kakskeelsed lapsed. Ilmselgelt on veelgi mõistlikum rakendada kogu kirjeldatud struktuuri juba lasteaias.

Eesti keele oskus on Eestis märkimisväärselt paranenud, kuid rahvuslik segregatsioon liigub suurenemise poole.

Tänaseks mõistab inimene, kes vähegi jagab ühiskonna integratsiooni alustalasid, et riigikeele õppimine on tühine, kui puudub kontakt integreeruvate gruppide vahel. Integratsiooni monitooringust tulenev statistiline fakt seisneb selles, et eesti keele oskus on Eestis märkimisväärselt paranenud, kuid rahvuslik segregatsioon liigub suurenemise poole (vähemalt Tallinnas). Eesti keele õpetamine vene õppekeelega koolides omab marginaalset tähendust, kui kontakt noorte vahel on puudulik. Võin väita oma ülikoolikogemuse põhjal, et praegu saavad eri emakeelega noored täisväärtusliku kontakti alles kõrgkoolis, kuid sealgi eelistavad paljud grupeeruda eri põhjustel emakeele põhjal. Lisaks  on veel olemas need noored, kes ei jõuagi ülikooli puuduliku keeleoskuse tõttu.

Ajalooline paratamatus

OECD uuring TALIS (2014) näitab, et Eesti põhikooliõpetaja keskmine vanus on 48 aastat. See number iseenesest juba küsib, kes hakkab õpetama meie lapsi 10 aasta pärast. Selles kontekstis on hea näitaja töökuulutuste arv Õpetajate Lehes, mis on viimaste aastate jooksul mitmekordistunud. Varsti peaks saabuma aeg, mil rahvas võiks tungivalt nõuda kõrgemat palka ja teisi privileege õpetajatele, mis on lihtsaim ja tõhusaim viis meelitada noori õpetajaametisse.

Aga kuidas on lood vene koolides? Vene õppekeelega kooliõpetaja vanus on veelgi kõrgem ning sealne õpetamisviis on traditsiooniliselt autoritaarsem. Mainitud asjaolu on osaliselt ka põhjus, miks kannatab vene kooli õpetamiskvaliteet. Viimane suurem laine aineõpetajatest, kes said professionaalsel tasemel venekeelset väljaõpet, on saabunud umbes 30 aastat tagasi Leningradi Pedagoogilisest Instituudist. See omakorda tähendab, et lähitulevikus pole meil enam pakkuda vene koolide jaoks piisavalt personali. Isiklikult näen ainult kolme lahendust kirjeldatud probleemile ning marginaliseerin kahte esimest, lähtudes Eesti ühiskonna hoiakust. Palkame õpetajaid Venemaalt? Pole isegi debateeritav. Edendame venekeelseid õppekavasid Eesti kõrgkoolides? Ressursside raiskamine, mis taastoodab eksisteerivaid vastuolusid ühiskonnas. Seega alustagem ühtse koolisüsteemi loomisega juba täna.

Viimane suurem laine aineõpetajatest, kes said professionaalsel tasemel venekeelset väljaõpet, on saabunud umbes 30 aastat tagasi Leningradi Pedagoogilisest Instituudist.

Vene õppekeelega kool diskrimineerib õpilasi

Vene õppekeelega koolid loodi Eestis, hoidmaks vene keelt ja kultuuri, kuid ajad on muutunud ning nõudlus on vähenenud. Võrreldes 1990ndatega on vene rahvusest inimeste arv märkimisväärselt kahanenud emigratsiooni ja integratsiooni käigus. Samas ei sätesta mitte ükski Eestimaa seadus, et Eesti riik peaks hoidma ning edendama vene keelt ja kultuuri – sellega tuleb küllaltki edukalt toime meie idanaaber. Vene õppekeelega kool pidi pakkuma vene emakeelega inimestele Eestis arenemiseks ja toimetamiseks võrdsemaid võimalusi ja väljavaateid. Ehk kunagi varem kool täitis nimetatud funktsiooni, kuid tänapäeval on vene kooli õpilaste võimalused piiratud. Meenutame ka seda, et vene kooli tavaline õpetamisviis on eesti kooli omast autoritaarsem ehk õpilasesindused omavad vähem jõudu ja vabadust ning õpetaja roll klassiruumis on tihedamini ebasoosivalt range. Ei oska tuua vastavat statistikat, kuid subjektiivse kogemuse põhjal tundub, et nooremad eesti koolide õpetajad kasutavad julgemalt innovaatilist metoodikat ning toovad oma õpilasteni rohkem informatsiooni ilmuvatest võimalustest tööturul, õpilasvahetustest ja kaasavad neid rohkem projektidesse. Sellest tulenevalt pakub eesti õppekeelega kool oma õpilastele täiuslikuma väärtuspaketi, mida peaksid saama ka kõik vene emakeelega lapsed.

Sotsioloogiline vajadus

Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisest on möödunud juba 27 aastat, kuid erakonnad ekspluateerivad ikka veel vene kaarti, kogudes toetust ning samaaegselt vastandades eri emakeelega inimesi. Umbes sama metoodikat kasutab oma huvides ka Kremli propagandamasin. Kõnealusel probleemil on enamasti kaks peamist põhjust. Esiteks ajalooline mälu, mille vastu aitab kõige paremini põlvkondade vahetus. Teiseks vajab inimene kui sotsiaalne olend grupeerumist ning kuuluvus teatud gruppi eeldab mõistmist, kes sinu gruppi ei kuulu. Ajalooliste sündmuste käigus on eestlase jaoks kujunenud näivalt loogiline inimsubjekt, kellega vastanduda – vene keelt kõnelev inimene, lihtsustamise käigus – venelane. Sellest on saanud osa eestlusest ja eestlase identiteedist. Kui võtta eesmärgiks kaotada mainitud vastandumine, siis peaks tegelema eesti ja vene keelt kõnelevate eestimaalaste kvalitatiivse erinevusega. Mulle tundub, et erinevus seisneb peamiselt igapäevarutiinis ning koht, kus rutiini saab teadlikult struktureerida, on kool. On äärmiselt raske vastanduda indiviidiga, kes iga päev sööb, õpib, mängib, naerab ja nutab sinuga koos ning sinu kõrval. Sel juhul muutub kvalitatiivne erinevus marginaalseks ning sa oskad väga täpselt defineerida, milline ta tegelikult on. Järgmise sammuna müütide levitamine enam ei toimi ning saab minna kainemalt ühtsema Eesti ühiskonna poole.

Võrreldes 1990ndatega on vene rahvusest inimeste arv märkimisväärselt kahanenud emigratsiooni ja integratsiooni käigus.

Soovin lõpetada Napoleoni armee kindrali Mac Mahoni tsitaadiga: «J'y suis, j'y reste.» Ühtne Eesti kool tuleb ja jääb iga eestimaalase hüvanguks.