Edward Lucas: märgake mustrit Kremli suhetes liitlastega (3)

Türgi hakkab otsima uusi sõpru ja liitlasi, kui Trumpi administratsioon peaks teda vääriti kohtlema. See oli Recep Tayyip Erdoğani sõnum New York Timesis 10. augustil. Türgi presidendi varjatud ähvardus oli tihedamate sidemete loomine Kremliga, kelle retoorika maalib pildi päikselisest vastastikuse austuse maailmast.

Samas ei pea Venemaaga kõige lähedasemates sidemetes riigid nende tulemusi just rabavaks. Kremli suhteid tema vaieldamatult lähima liitlase Valgevenega varjutavad tülid. Osa sellest on kauplemine kaubanduse üle, mis hõlmab nägelust seeneimpordi üle (Valgevene rikub väidetavalt Venemaa endale kehtestatud sanktsioone lääne toidukaupade vastu, importides keelustatud Poola seeni edasimüügiks Venemaale). Tõsisem on vaidlus nafta üle. Venemaa müüb töödeldud naftatooteid Valgevenesse kohalike hindadega, Minsk impordib neid välismaale (palju kõrgemate) maailmahindadega. Venemaa on oodatult selle vastu.

Kremli suhteid tema vaieldamatult lähima liitlase Valgevenega varjutavad tülid. 

Lisaks sellele on Valgevene tekitanud külalistele mõeldud viisavaba režiimi 30-päevaseks pikendamisega augu Venemaa piirikontrolli. Kuna Venemaa ei kontrolli süstemaatiliselt Valgevenest saabujaid, lubab see tegelikkuses Lääne kodanikud viisavabalt Venemaale. Valgevene lõtv piirikontroll võimaldas ka Pussy Rioti aktivistil Maria Aljohhinal vältida Vene reisikeeldu ja esineda Edinburgh´ festivalil.

Venemaa on vastusammuna andnud hoogu juurde oma propagandamasinale, süüdistades Valgevenet Ukrainale, Poolale, NATOle ja Rooma katoliku kirikule pugemises ja lugupidamatuses Venemaa ja Nõukogude ajaloolise mälu vastu. Praktilisema poole pealt on Venemaa väidetavalt viimas piirile vabatahtlike relvarühmitusi – «pseudokasakaid», nagu nimetab neid kommentaator Paul Goble.

Venemaa uus suursaadik Mihhail Babitš on resoluutne eksspioon, kelle eelmine töö oli kutsuda korrale Venemaa turgi keeli kõnelevad Volga äärsed vabariigid Tatarstan ja Baškortostan. Uue suursaadiku esimene kohtumine Valgevene presidendiga peaks kujunema huvitavaks. Aleksandr Lukašenko süüdistab Venemaad tema riigi kohtlemises sarnaselt «barbarite» ja «vasallidega».

Venemaa on vastusammuna andnud hoogu juurde oma propagandamasinale, süüdistades Valgevenet Ukrainale, Poolale, NATOle ja Rooma katoliku kirikule pugemises ja lugupidamatuses Venemaa ja Nõukogude ajaloolise mälu vastu.

Venemaa uriseb ka Armeenia suunas, mille uus juhtkond püüab puhastada olukorda pärast aastakümneid kestnud võimu kuritarvitamist, vahistades muuhulgas Kremliga lähedastes sidemetes olevaid varem puutumatuid isikuid. Kui aus olla, siis Venemaa ei takistanud rahvarahutusi, mis tõid võimule varem võimust kaugel seisnud Nikol Pašinjani, kuid ta ei soovi tema õnnestumist.

Järgmisena, Kreeka: Venemaa parim ja vanim sõber Euroopa Liidus ja NATOs. Pikaajaline erisuhe hõlmab kristluse õigeusu voolu, majandussidemeid, sümpaatiat Serbia suhtes endise Jugoslaavia sõja ajal, skepsist USA poliitika suhtes Lähis-Idas ja palju muud.

Kuid Venemaa toetus paremäärmuslikele ja konservatiivsetele õigeusuühendustele on kulutanud ära isegi vasakpoolse Syriza valitsuse kannatuse. Kremli suur eesmärk viimastel kuudel on olnud kokkuleppe nurjamine Kreeka põhjanaabri ümbernimetamisest Põhja-Makedeoonia Vabariigiks (Kreeka rahvuslased lükkavad tagasi Makedoonia nime mis tahes kasutamise endise Jugoslaavia vabariigi poolt, öeldes, et see nimi saab viidata ainult hellenistliku vabariigi põhjaprovintsidele). Venemaa on oma tavapärast mänguplaani järgides toetanud äärmuslasi mõlemal pool piiri.

Kreeka paljastas juulis Vene luureohvitseride õõnestavad tegevused, saatis riigist välja neist kaks ja keelas veel kahel riiki naasmise. Venemaa reageeris nelja Kreeka Moskva saatkonna personaliliikme väljasaatmisega, millele järgnes välisministeeriumilt Ateenas pahur avaldus, milles korrati süüdistusi altkäemaksu ja teiste sekkumise vormide kohta, mille seas oli eksootiliselt kõlav «Imperaatorlik õigeusklik palestiina ühing». Kreekat pahandavad ka Venemaa sõbralikud suhted tema piirkondliku pearivaali Türgiga.

Lääne poliitika, majandus ja julgeolek näivad praegu kahtlemata logisevat. Trumpi valitsuse lähenemine pingestab tarbetult liite. Kremlile loob see selgelt võimalusi, Türgis või mujal, kuid Venemaa tülinorimisharjumuste vari on pikk ja sünge.

Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute «Uus külm sõda» ja «Pettus» autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.