Euroopa Liitu valusalt pitsitav sisseränne saaks päevakorrast maha, kui lepitaks kokku uues ühiskondlikus lepingus, mis kaitseb majandusmigrantide õigusi, piirab aga nende sotsiaalseid privileege, kirjutab Sami Mahroum.
Sami Mahroum: Euroopa vajab nutikat sisserännet (8)
20. juuli 2018, 20:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Immigratsiooniteema on juba ammu Euroopa Liitu valusalt pitsitanud, muu hulgas sellegipärast, et on andnud põhjust külvata hirmu ja manipuleerida tunnetega, mis on tuntavalt raskendanud konstruktiivset debatti. Selle pitsituse võib viimaks aidata kõrvaldada uus ühiskondlik leping, mis kaitseb majandusmigrantide õigusi, piirab aga nende sotsiaalseid privileege.
Rändega seotud pealkirjad on Euroopas muutunud igapäevaseks nähtuseks, olgu teemaks siis illegaalne sisserändaja Malist, kes ronib mööda Pariisi hoone seina, et päästa väikelaps ohu käest, või populistliku valitsuse võimuletulek Itaalias, kes kavatseb pool miljonit migranti välja saata. Aga ehkki rändeteemat lakkamata käsitletakse – või tegelikult pigem just seepärast –, kaasneb rändepoliitika aruteluga jätkuvalt rohkelt väärarusaamu ja liigset politiseeritust.
Moonutatud väited, mida paiskavad kogu Euroopas välja nii rändepooldajad kui ka rändevastased, on järjekindlalt pärssinud kaine arutelu pidamist.
Ühendkuningriigis andsid Brexiti hääletusele osaliselt tuhinat juurde väärad ja moonutatud väited, näiteks nagu suruks piiramata ränne mujalt Euroopast palka alla. Pärast hääletust on aga Brexiti-vastaste leer levitanud samasuguseid moonutatud väiteid, hoiatades näiteks, et Euroopa Liidust lahkumise järel tekib Ühendkuningriigis oskustööliste nappus. Samal ajal saavad paljud riigid, näiteks Austraalia, Kanada ja Singapur, kenasti hakkama ka ilma lepinguteta, mis garanteeriksid liikumisvabaduse teiste riikide kodanikele, andes selle asemel vajalikele oskustöölistele viisasid.
Niisugused moonutatud väited, mida paiskavad kogu Euroopas välja nii rändepooldajad kui ka rändevastased, on järjekindlalt pärssinud kaine arutelu pidamist. Isegi kui tundub, et ette on võetud immigratsiooni majandusliku mõju igati ratsionaalne kulude-tulude analüüs, kiputakse ikkagi viitama ainult sellistele uuringutele ja andmetele, mis toetavad analüüsi tellija seisukohta. See välistab juba ette igasuguse loova ja tõhusa lahenduse leidmise võimaluse.
Eeskuju Araabiast ja Šveitsist
Ma olen aastaid uurinud rahvusvahelist oskustööliste rännet ning samuti ise elanud immigrandina, mistõttu söandan väita, et ratsionaalne ja tasakaalustatud debatt rände teemal peab aluseks võtma sisserändajate enda arusaamad. Mis sunnib üldse inimest suunduma uuele, tavaliselt tundmatule maale?
Sellele küsimusele vastates ilmneb õige pea, et immigratsioon on äärmiselt mitmetahuline nähtus, sõltudes äärmiselt paljudest teguritest, näiteks rahvus, kvalifikatsioon, kavatsetav välismaal viibimise periood, motivatsioon. Indiast püsivalt Ühendkuningriiki asuva meditsiinispetsialisti kogemus erineb tohutult Rumeenia ehitustöölise kogemusest, kes püüab leida suuremat palka Prantsusmaal. Nii rändetee raskuse kui ka ees ootavate elutingimuste poolest erinevad mõlemad mainitud samal ajal ülimalt palju Süüria põgenikust, kes loodab Saksamaal ära oodata kodusõja lõpu oma kodumaal.
Küll on neil kõigil kogemustel üks ühine osis: nimelt seisab kõigil juhtudel rände taga soov elujärge parandada, olgu siis prestiižsema ameti, suurema palga või parema füüsilise turvalisuse kaudu. Lühidalt öeldes soovivad immigrandid paremat elu - mitte aga uut kultuuri või identiteeti.
Eriti majandusmigrandid kujutavad endast lihtsalt meretaguseid tööotsijaid. Kui nende kodumaal pakutaks võrreldavaid töökohti, ei võtaks nad arvatavasti rännuteed üldse jalge alla. Selles mõttes on majandusliku rände puhul tavaliselt probleem lihtsalt töökohtade jaotuses.
Kas Euroopa Liit võiks luua enda «piiritsooni», mis võimaldaks Aafrika ja Lähis-Ida ajutiste töötajate paindlikumat liikumist?
Seda silmas pidades tuleks majandusmigrantidele pakkuda tööd seal, kus neid tarvis läheb, võimaluse korral uute, peamistes rände lähteriikides loodud tööbüroode abil. Samuti võib olla mõttekas luua umbes selline programm, mis sarnaneks Euroopa Liidu ja Türgi põgenikevahetusega, mille puhul riigile võimaldatavate ajutiste tööviisade arv on seotud sellele maale tagasi saadetud illegaalsete tööotsijatest immigrantide arvuga.
Juba sihtmaal olles tuleb loomulikult immigrantide kui võõrtööliste õigusi kaitsta. Ent puudub vajadus anda neile sihtmaal täielikke poliitilisi õigusi ja sotsiaalseid hüvesid.
Ligilähedaselt niisugune süsteem kehtib praegu Araabia Ühendemiraatides, kus otsivad vabatahtlikult tööd miljonid välismaalased. Nad teavad, et nende töö- ja inimõigused on kaitstud seaduse jõuga, aga teavad ka seda, et muid privileege neil ei ole. See süsteem lubab Araabia Ühendemiraatidel anda ligemale kaheksale miljonile inimesele võimaluse tõsta elatustaset, ilma et see tekitaks tagasilööke kohaliku elanikkonna seas.
Veel üks uuendusmeelne lahendus, mis mõnel pool võib häid tulemusi anda, on Šveitsi nõndanimetatud G-luba, mida antakse välismaalastele, kes elavad oma kodumaa piiritsoonis ja töötavad Šveitsi piiritsoonis (piiritsoonid on sätestatud vastavate naaberriikidega sõlmitud lepingutega). Kõik piiriületajad peavad kodumaale tagasi minema vähemalt korra nädalas. Kas Euroopa Liit võiks luua enda «piiritsooni», mis võimaldaks Aafrika ja Lähis-Ida ajutiste töötajate paindlikumat liikumist?
Uut ühiskondlikku lepingut on vaja
Migrantide ilmajätmine sihtmaal elamisega seotud privileegidest võib tunduda vastuolus Euroopa traditsiooniliste liberaalsete ja egalitaarsete väärtustega. Liberaalina toetan ka mina neid väärtusi, kuid pean ometi tunnistama, et nende tingimusteta pealesurumine õõnestab lõppkokkuvõttes migrantide huve. Ajal, mil Euroopas võidavad aina enam pinda ägedalt sisserännu vastu astuvad poliitilised jõud, tuleb meil küsida, kumb on meeleheitlikult tööd ihkavaile uustulnukaile parem: kas neid võetakse vastu tingimustega (sealhulgas võib-olla ka ainult piiratud ajaks) või ei võeta neid üldse vastu.
Kui sisseränne enam poliitilises debatis ei domineeri, saaks Euroopa Liit viimaks asuda ka terve müriaadi probleemide kallale, mis teda juba praegu vaevavad.
Sama lugu on oskustöölisi eelistava rändepoliitikaga. Euroopas väidavad paljud, et see mitte ainult ei sea kehvemasse olukorda immigrantide kõige viletsamaid gruppe, vaid toob ka kaasa ajude väljavoolu riikidest, kus oskustöölisi hädasti vaja oleks.
Aga ka siin tuleb hoolikalt plusse ja miinuseid kaaluda. Oskustöölistel on suurem tõenäosus lõimuda sujuvalt sihtmaa ühiskonda, millesse nad annavad oma tubli panuse. See võimaldab luua kultuurisilla siht- ja kodumaa ühiskonna vahel. Olulisemgi veel on tõik, et need sisserändajad saavad saata kodustele märksa rohkem raha kui juhul, kui nad oleksid jäänud kodumaale ja panustanud seal heaollu oma maksudega.
Immigratsiooniteema on juba ammu Euroopa Liitu valusalt pitsitanud, muu hulgas sellegipärast, et on andnud põhjust külvata hirmu ja manipuleerida tunnetega, mis on tuntavalt raskendanud konstruktiivset debatti. Selle pitsituse võib viimaks aidata kõrvaldada või seda vähemalt leevendada uus ühiskondlik leping spetsiaalselt majandusmigrante silmas pidades nii Euroopa Liitu kui ka liikmesriikide tasandil. Selline «võõrtööliste õiguste harta» kaitseks majandusmigrantide õigusi, piiraks aga nende sotsiaalseid privileege.
Kui sisseränne enam poliitilises debatis ei domineeri, saaks Euroopa Liit viimaks asuda ka terve müriaadi probleemide kallale, mis teda juba praegu vaevavad. Ideaalis tehtaks seda samasuguse selgepilgulise, loova ja koostööalti suhtumisega.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Sami Mahroum on ärikõrgkooli INSEAD innovatsiooni- ja poliitiliste algatuste direktor, Maailma Majandusfoorumi Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkondliku strateegia rühma liige ning mõttekoja Lissaboni Nõukogu (The Lisbon Council) koosseisuväline teadur.
© Project Syndicate 1995–2018